Bert Pringi häälefoorumil: lauluõpetajad peaks koostööd tegema, mitte solvunult ja teretamata üksteisest mööda kõndima (7)

"Me tahame olla kursis oma eriala kõige viimase sõnaga, et mitte rongist maha jääda ja sõna sekka öelda. Me tahame teha omavahel koostööd, mitte kõndida vihaselt ja solvunult trepi peal üksteisest mööda ja mitte tere öelda. See ei ole meeldiv," viitas Pringi vastasseisule, mis jõudis avalikkuse ette hiljuti Eesti Ekspressis, kus mitu laulupedagoogi kritiseeris Maikeni maale toodud ja WAFis kasutatavat õpetamisstiili.

See noorte lauljate hääletraumade probleemi tõstatanud artikkel ajendaski läinud pühapäeval muusikaõpetajaid, muusikuid, arste ja teadlasi kogunema Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli Eesti esimesele avalikule vokaalpedagoogika foorumile.

Üritusel, kuhu oli end kirja pannud üle 100 inimese, esinesid ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia vanemteadur Allan Vurma, Ida-Tallinna keskhaigla häälekabinetis töötav Kalev Keeroja, füsioterapeut ja Tallinna Ülikooli õppejõud Kirsti Pedak, kõrva-nina-kurguarst Ülle Kirss ning Saksamaal õppinud hääleseadja Triin Saarela.

WAFi nimel pooleks tunniks sõna saanud Bert Pringile olid kaasa elama tulnud Ott Lepland ja Rolf Roosalu, kes on ajakirjanduses Maikeni kaitseks välja astunud, varasem WAFi õpetaja Susan Lilleväli ning hulk laulukooli noori, kes pärast Pringi ettekannet huilgasid ja tormiliselt plaksutasid.

"Tegelikult oleme me kõik hästi meeldivad inimesed – toredad ja armsad. Ja lauluõpetajad tahavad kõik ainult ühte – head. Me tahame aidata neid, kes tahavad areneda, kes on tulnud õppima ja võtma vastu muusikalisi väljakutseid, kellel on hääletraumad jne," lausus Pringi alustuseks.

"Isiklik maitse ei tohiks õpetamisel asjasse puutuda."

"Laulmise juures on kõige suurem probleem tervislik häälekasutus," möönis laulja ja lauluõpetaja. "Kuidas me seda laulutunnis analüüsime? Esmalt läbi kõige selle, mida me kuuleme. Kõla järgi. Siis tekib aga küsimus: milline see kõige õigem, ilusam ja loomulikum hääl on?"

Pringi näitas auditooriumile klippi poplauljatar Tina Turneri staadionikontserdist ja mängis seejärel jupi kuulsa kreeka ooperisoprani Maria Callase esitatud aariast. "Kas Tina Turneri hääl on õige ja ilus? Mina ütleks, et on. Mõnele ei pruugi olla, aga see ei tähenda, et ta on vale. Kas Maria Callase hääl on ilus ja õige? On, täpselt samamoodi. Ta on teistsugune, aga see ei tähendab, et ta oleks vale, halb või ebaloomulik. Vaja on teada, kuidas teha niimoodi nagu nemad," seletas mees, kes tõi ühe õpetamisprobleemina välja selle, et pedagoogid kipuvad tihtilugu noortele lauljatele oma maitset peale suruma.

"Kas "karjuv" ja "terav" täismetalne kõla või pehme "koolitatud hääl"? Need kõlavad erinevalt, see on selge. Aga minu meelest ei ole meil õigust öelda, et üks on kole ja teine on õige. Isiklik maitse ei tohiks õpetamisel asjasse puutuda," avaldas Pringi arvamust. "Õpetaja ei tea, millise publiku ette see inimene läheb, kes tal tunnis on. See inimene ka ei tea, millise publiku ette ta läheb. Saalis on 100, võib-olla 1000 inimest ja neile kõigile meeldivad erinevad asjad. Artist saab teada ainult seda, mis talle endale meeldib. Ja selleks on tal vaja vokaaltehnikat. Selle jaoks oleme meie, et teda aidata ja õpetada, kuidas üht või teist võtet kasutada. Aga me ei saa talle öelda, et sa pead laulma seda lugu nii, sest nii on ilus ja õige ja sobiv."

Pringi, kes on Kopenhaagenis kolm aastat õppinud Taani klassikalise laulja Cathrine Sadolini loodud hääletehnikat Complete Vocal Technique (CVT), väitis, et klassikaline ja popilik-džässilik laulmine ei erine üksteisest nii palju, kui arvatakse. "Kui üldistavalt ja lihtlabaselt öelda, siis on ainuke asi, mis meie kehas klassikalise ja rütmimuusika vokaali puhul erineb, hääle teekonna suurus ja laius. Kui me laulame klassikalise heliga, siis on meie kõri natuke madalamal ja pehme suulagi on kõrgemal. Me teeme justkui oma instrumenti suuremaks. Tänu sellele tuleb kõla võimsam ja laiem," selgitas Pringi.

"Ooperilauljad peavad laulma üle 90pealise sümfooniaorkestri ilma mikrofonita, nii et ka kuuendal rõdul oleks neid kuulda. See pole üldse lihtne. Rütmimuusikas on meil mikrofon ja kuna see suund areneb ja muutub kogu aeg, siis muutuvad pidevalt ka nõuded lauljatele. Meil on võimendus ja kõlapilt eeldab seda, et me teeme oma hääletee pisikeseks võrreldes klassikalise hääleteega," võrdles lauluõpetaja ning lisas, et ehkki WAFis õpivad pigem rütmimuusikahuvilised, on nende juures tunde võtnud ka mõned klassikalist laulu õppivad noored – osa neist salaja, kes pole julgenud oma õpetajale sellest iitsatada. Mõned klassikalised lauljad on osalenud ka WAFi aastastel CVT-profikoolitustel.

"Saame üksteise peale kurjaks, sest me ei süvene."

"Ükski kõla või heli iseenesest ei röövi teie häält, ükskõik kui karm või õrn ta on," märkis Pringi. "Vaid liigsed lihaspinged ja puudulik tehnika röövivad teie hääle. Kõik inimesed saavad õppida kõiki saunde tekitama tervislikult. Laulmine peab olema alati mugav nii hääleinstrumendile kui kogu kehale. Kui tunne on ebamugav, on tehnika vale."

Pringi rõhutas, et hääleprobleemid ei kimbuta üksnes rütmimuusika lauljaid, vaid ka klassikalisi vokaliste. "Lauluõpetaja ei ole arst, ta ei pane diagnoosi. Aga me kuuleme päris suures ulatuses ära, kas hääl on terve või on tal midagi viga, kas see on tehniline puudujääk ja ma saan teda ise aidata või peaks ta käima arsti juures. Enda vastu tuleb olla lihtsalt aus. Kui mul on kahtlus, siis tuleb õpilane saata arsti juurde ja minna ka ise kaasa, et targemaks saada," rääkis ta.

"Sellisel hetkel tuleb olukorda kindlasti analüüsida natuke sügavamalt ja minna pisut ajas tagasi, et teada saada, kust see probleem tulla võiks. Milline oli situatsioon enne, kui ta jõudis meile või teile tundi? Mida ta on varem teinud? Kas probleem tekkis tõesti alles nüüd? Vahel oleme me natuke rutakad ega ole seda tausta analüüsinud, siis saame üksteise peale kurjaks ja läheme kollasesse meediasse kommenteerima asju, mis tegelikult kontekstiga ei seostu, sest me ei ole süvenenud," vihjas Pringi uuesti jaanuari keskel Eesti Ekspressis ilmunud artiklile.

"WAFi kooli võtame me tihti ka neid inimesi, kellel ei ole üldse häält, selleks et neid aidata. Kui ta on seal kaks või kolm kuud käinud, siis ei pruugi ta olla veel Tina Turner või Maria Callas," pareeris Pringi eelarvamusi.

"Instrumentalistidel on ühine terminoloogia, lauljatel mitte."

Suure kitsaskohana, mis takistab nii lauluõpetajate omavahelist suhtlust kui ka nende suhtlust õpilastega, tõi ta välja selle, et puudub ühine vokaalpedagoogika terminoloogia. "Meil on hästi palju termineid. Neist võiks kirjutada raamatu. Meil on rinnahääl, peahääl, hääleväravad, mask, kõri pealt laulmine... Aga me ei ole kunagi otseselt kokku leppinud, mis täpselt mida tähendab, et pilt oleks selgem. Kõik inimesed ei ole ühtmoodi aru saanud, mis see peahääl või rinnahääl ikkagi on.

Me üritame seda seletada läbi resonantsi (kaasa võnkumise – toim). Kui sa teed peahäält, siis peaksid tundma resonantsi otsmikul või peas või kuskil ninajuure ja kahe silma vahel või silmade taga. Aga see on kõik väga suhteline ja subjektiivne. Kui te istute köögis oma uhkel puidust toolil ja üritate hommikul omletti süües peahäält tekitada, võib ka juhtuda, et resoneerima hakkab tool ja otsmikul ei toimu midagi. Sellepärast ei pea kohe rõdult alla hüppama ja eeldama, et sa ei oska peahäälega laulda," tõi Pringi näite. "Indikaator ei ole niivõrd täpne, kui me tahaksime, et ta oleks. See segadus mõjutab negatiivselt üldist kommunikatsiooni meie kõigi vahel."

Muidugi ei jätnud Pringi kiitmata CVT-tehnikat. Ta rääkis Taanis tegutseva Complete Vocal Institute’i paari aasta tagusest uuringust, mille käigus pidid 12 riigist pärit 35 laulupedagoogi – 10 neist CVT taustaga, ülejäänud erineva klassikalise häälekooli taustaga – kirjeldama endale harjumuspäraste väljenditega 11 laulunäidet.

"Seal ei saanud olla õigeid ega valesid tulemusi, need olid lihtsalt väga erinevad. Ühise metoodika valdajate ehk CVT õpetajate hulgas oli suhteliselt tugev üksmeel, nad kirjeldasid asju valdavalt samade terminitega. 77% ulatuses olid nad üksmeelel, kokku kasutati 35 eri terminit. Teistel õpetajatel langes osa termineid kokku, aga neid kasutati tihti erinevate kõlade kirjeldamiseks. Üksmeelt oli 25,8% osas, kokku kasutasid nad 420 terminit," vahendas Pringi uurimust. "See ühine keel, milles me kokku lepime, ei pea olema CVT," mainis ta.

"Instrumentalistidel on ühine terminoloogia, heliloojatel ja dirigentidel on ühine terminoloogia. On ka helitehnikutel ja valguskunstnikel," tõi Pringi välja. "Ainsad, kellel seda ei ole, on lauljad. Seda võiks muuta."

Kogunemise üks eestvedaja Sirje Medell nõustus: "Selles on sul õigus, et meil oleks vaja ühist sõnavara, sest ega meil seda tõesti ei ole. Nagu lauljad ja näitlejadki ütlevad: me õpime väga palju kujundite najal. See teeb vahel asja väga huvitavaks, vahel väga loominguliseks, vahel natukene keeruliseks."

Loomisel on Eesti hääleorganisatsioon ja vokaalpedagoogide selts

Üks arst kuulajate hulgast tegi pärast Pringi ettekannet ettepaneku, et vokaalpedagoogid peaksid arstide eeskujul oma seltsi looma ning seal oma võitluse ära pidama.

Sirje Medell tegi päeva lõpus teatavaks, et rahvusvahelisel häälepäeval, 16. aprillil, ongi juba plaanis välja kuulutada Eesti hääleorganisatsioon. Samuti palus Medell käe tõsta kõigil, kes on selle poolt, et võiks luua ka vokaalpedagoogika ühingu. Küsimusele vastas kätemeri, poolt oli ka WAFi seltskond. "Aitäh teile! Nii et see on otsustatud," lausus Medell rahulolevalt ning lepiti kokku, et ühendusega liitumine toimub internetis.

"Nagu Sofia Rubina mulle kirjutas, on selline selts Venemaal väga popp asi. Ja Euroopas on loodud kõrgkoolide popdžässlaulu õpetajate ühendus, mis käib mitu korda aastas koos. Olen seal isegi käinud ja see on uskumatult tore seltskond – need kogunemised on nii asjalikud kui ka lõbusad," rääkis Medell.

Päevaga jäi ta kokkuvõttes rahule. "Õnneks läks kõik rahulikult ja viisakalt," ütles ta Õhtulehele. Tõepoolest, teravaid märkusi keegi nende kuue tunni jooksul üksteise pihta ei loopinud.

"Tore oli kuulata, kuidas vokaalpedagoogid oma kogemust jagavad ja et me saime rääkida asjadest, nagu meid on õpetatud ja nagu meie usume. Me peamegi jääma oma uskumuste juurde," sõnas Medell ka ürituse lõpetuseks leplikult.

Otsa-kooli direktor Aarne Saluveer aga poetas lootusrikkalt, et kokku tullakse järgmiselgi aastal.

Loe Õhtulehe veebist peagi ka kokkuvõtet sellest, mida räägiti avalikult foorumil häälekahjustustest.