Marje Metsur: “Tore, et mind on märgatud, see on üle kõige!” (11)

Marje võttis presidendivastuvõtule kaaslaseks oma õe tütretütre Grethe-Kai Länsi.

“Kuna mul endal lapsi ei ole, siis on õe lapsed ja lapselapsed peaaegu nagu mu enda omad,” märgib Marje.

“Presidendi vastuvõtule kutsutakse ju kaaslasega… Minu jaoks tuli see kutse selles mõttes liiga hilja, et minu kaaslase, abikaasa, jalad ei ole enam piisavalt head, et treppidest käia ja tantsida ning tema ei saanud kahjuks tulla. Aga ta ei soovinud ka, et mina minemata jätan.”

Seega langeski valik noorele sugulasele. “Alguses Grethe-Kai ütles, et ei julge tulla, aga helistas mõne päeva pärast ja teatas: “Ma vist ikka tulen!”” meenutab Marje. “Mul on nii hea meel. Viisin ta nagu Nataša [tegelane L. Tolstoi romaanist "Sõda ja rahu"] esimest korda ballile, see oli tal esimene kord pikka kleiti kanda. Grethe-Kai on 15-aastane, lõpetab kevadel põhikooli ja ma usun, et selline sündmus on tema jaoks väga tähenduslik ja eriline. Ta sai nii palju sõnumeid, veel tänagi [päev hiljem] on tal naeratus näol.”

Kleidi leidis kapist

Marje ütleb, et kui ta pärast jõule aastapäevavastuvõtu kutse sai, oli tema esimene reakstioon üdini naiselik: “Mul ei ole midagi selga panna!”

“Aga rõõm oli hinges ka – mind on märgatud!” tõdeb ta siiralt õnnelikuna.

Meeldejääv valge kleit, mida Marje presidendi vastuvõtul kandis, ei olnud uus vaid seljas juba kolmandat korda. “See on mu enda moelooming,” naerab ta. “Lasin selle õmmelda Linnateatri juubeliks [2015 sai Linnateater 50], teist korda panin ta selga möödunud suvel, kui Obinitsas oma 75. sünnipäeva pidasin. Nüüd ma lasin moekunstnik Kai Saarel kleiti natuke ümber teha – sinisest vööst sai sinine lipsuga õlalint ja viimaks oli mul võimalus ka auraha [2006 Valgetähe IV klassi teenetemärk] rinda panna.” Kuigi “taaskasutus” pani Marje kleidivalikuga kümnesse. “Kroonika moepolitsei hommikul helistas ja teatas, et valis selle kahekümne kaunima hulka,” rõõmustab näitlejatar.

Grethe-Kai must maani kleit saadi moekunstnik Kai Saarelt laenuks.

Päev pärast presidendi vastuvõttu tunnistab Marje, et muljed eelmisest päevast on ülevad. “See oli vajalik elamus, nii palju käepigistusi ja kallistusi,” tunnistab ta emotsionaalselt. “Oli hästi tore ja sõbralik õhkkond ja palju öeldi häid sõnu, mis on eestlaste jaoks ju üsna tavatu.”

Oleks selliseid hetki rohkem!

“Gustav Naan on kunagi väga tabavalt märkinud, et eestlase parim magustoit on teine eestlane,” märgib Marje ning lisab, et paraku on see jätkuvalt nõnda ning üksnes üsna harva saab eestlasliku ärapanemise üle võitu ühtehoidmise vaim. “Laulupidudel ja Balti ketis seistes oleme olnud nagu üks organism, ühtsed, jagamas samu väärtusi ja lootusi. Ainuüksi selliste hetkede meenutamine toob klombi kurku,” räägib ta, lisades, et tema jaoks oli seekordne Vabariigi aastapäev taas selline sündmus, kus sai helget ühtekuulumise tunnet tunda.

“Oleks neid hetki rohkem…” ütleb Marje. “Kurvaks teeb, kui ruttu see tunne kaob. Kui ruttu muutuvad inimesed jälle kurjaks, vihaseks ja kurvaks. Bussis näed aina endasse sulgunud, tuimi, halle nägusid, inimhingedes on kaamos.” Tema sõnades ei ole hädaldamist, see on siiras mure.

Marje leiab, et veerandsaja vabaduseaastaga on elu Eestis muutunud nii palju paremaks ja rikkamaks, et selle üle peaks rohkem rõõmu tundma. “Kui imeline on meie maa, kui ilus meie keel! Me peame neid hoidma,” sõnab Marje. “Headuse ja hoolimisega saab maailma muuta. Seda märkis ka president Kersti Kaljulaid oma kõnes.”

Näitleja ütleb, et president kõne oli suurepärane. “See oli esitatud numbrile cum laude,” kiidab ta. “See puudutas Eestimaad ja meie rahvast. Tundub, et Kersti Kaljulaid mõistab hästi, mis ameti ta vastu võttis.”

Ainus asi, mida Marje sõnul võiks presidendivastuvõtule ette heita, oli kätlemistseremoonia kiirus. “See veeres nagu niidirull,” sõnab ta. “Said korraks käe ulatada, ja juba tuli järgmine. Oleks tahtnud seda hetke pisut kauem hoida.”