Inimesed

Kätlemist kitarril saatnud Andre Maaker: lood said juba otsa, aga rivil lõppu ei paistnud (11)

Kais Allkivi, 26. veebruar 2017, 08:37
Andre Maakeri sõnul võivad proovid ja kontserdid kätlemistseremooniat saatvast maratonmängust pikemakski kujuneda, kuid need võimaldavad teha pause.Foto: Arno Saar
"Seda on viimastel päevadel päris palju küsitud, et kas näpud on ikka vastu pidanud või kas näpud on villis," muheleb Andre Maaker, kelle kitarrimäng saatis vabariigi aastapäeva vastuvõtul umbes kahetunnist kätlemistseremooniat.

"Mu isa helistas ka [eile] hommikul ja küsis, kas käed on kinni seotud. Aga asi tegelikult nii hull ei ole," rahustab kitarrist muretsejaid. "Mis tahes pillimängija jaoks ei ole ju muidu paar tundi või ka kuni neli tundi igapäevast harjutamist midagi erilist."

Vahe võrreldes kontserdi või prooviga on siiski selles, et tseremooniaolukorras jutustamis- ega hingetõmbepause teha ei saa. "Selles suhtes meenutab ta, jah, natuke rohkem pikamaadistantsi kui harilik esinemine," möönab Maaker.

Samas on iga instrumenti mängides tema sõnul olemas mugavusvõtted. "Kitarri peal tõmbad vahepeal keeli rohkem lahtiselt (ilma vasema käe sõrme asetamist keelele – toim). Siis saab nagu puhata," seletab muusik. "Täpselt nagu maratonijooksjatel on omad nipid, kuidas vahepeal ennast koguda."

Samal teemal

Siiski kinnitab Maaker, et teatud trenn peab sellise kestvuskatsumuse jaoks all olema. "Päris külma nahaga ja ilma vormis olemata ei maksa seda proovida."

Presidendi vastuvõtuks valmistudes ta spetsiaalselt rohkem tunde kitarri sõrmitsedes ei veetnud. "Eks ma mängin nagunii igapäevaselt ja annan kontserte. Ettevalmistus selle esinemise jaoks tähendas pigem repertuaari valikut."

Suuresti esitas Maaker laulupidudel kõlanud isamaalisi koorilaule, mille on salvestanud 2014. aastal ilmunud soolokitarriplaadile "Minu laulu pidu". "Aga nendele valisin ma juurde teisigi eesti lugusid, mis ei oleks liiga nukrad ega tõsised ja sobiksid peomeeleoluga. Esinedes oli mul väike paberileht kõrval, kuhu olin portsu lugusid kirja pannud."

Natuke tuli ette ka improvisatsiooni. "Minu jaoks oli publik ju kogu aeg nina all, inimesed käisid mu eest läbi. Eks see mõjutas, kui möödujatelt tuli mingisuguseid silmapilgutusi või käeviibutusi. Panin siis vastavalt hoogu juurde või võtsin hoogu maha," muigab Maaker.

Kavas ükski lugu ei kordunud. "Kui nüüd mu mäng kordusest üle kuulata, siis peaks nii olema küll, et ühtegi lugu ma ei korranud. Kuigi tõtt-öelda sai ette valmistatud nimekiri mul päris lõpus otsa," tunnistab kitarrist. "Ma vaatasin, et mul on need lood nüüd mängitud, ja nägin, et rivi veel otsas ei ole. Võtsin lõppu näiteks mõne Valgre loo. Nii et palasid tuli juurde leida ka väljaspoolt nimekirja."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee