Inimesed

"Taliolümpia pani Sotši eestlased nagu koonduslaagrisse." (7)

Urmas Vahe, 25. veebruar 2017, 04:00
MUUTUNUD KÜLA: Taluhoonete asemele on tekkinud hotellid ja kortermajad.Foto: Sergei Trofimov
"Punasel Lagedal, kus 2010. aastal elas kõige rohkem 5000 inimest, on praegu umbes 70 000 kodanikku. Nüüd on kõikehõlmav amet turismiteenindaja ja tööd jätkub ülivähestele," kirjeldab filmitegija Aljona Suržikova praegust elu kunagises Eesti külakeses Sotši lähedal.

Tallinnas gümnaasiumi lõpetanud Aljona Suržikoval on tugevalt arenenud ühiskondlik-kriitiline meel: eesti keelt vabalt kõnelevale daamile teevad meelehärmi nii eestlaste kui ka venelaste vastu tehtud eksimused, millest nii mõnedki on tekkinud rahvuslikul pinnal.

Aljona sattus selle sajandi esimese kümnendi lõpul tihti eestlaste kogukonda Punasel Lagedal, mida ootasid ees olümpiamängud. 14. juulit 2007 mäletab ta kui eilset: sel päeval sündis tollal 25aastasele naisele esimene poeg. Ja täpselt päev hiljem teatati maailmale, et 2014. aasta talimängud toimuvad Sotšis.

Oleksid selle elanikud teadnud, mis neid ees ootab! Seda sai tegelikult näha alles prantslaste filmis "Putini mängud", kus tehti avalikuks kõik kohalike elanike hirmud ja õudusedki. Tulid välja ka valearvestused, mida Venemaa tegelikult tegi. Et ta satub pärast olümpiat majanduskrahhi äärele, võis juba ammu oletada. Seda aga, et äärele nii lähedale jõutakse, ei arvestanud ilmselt keegi. Oletatakse, et Sotši mängudeks laoti välja vähemalt 55 miljardit dollarit, kuigi tavaliselt oli tali­olümpia korraldajale maksma läinud kaks-kolm miljardit.

Eestit meenutab Estonia tänav

Aljona sattus sinna esimest korda 2008. aastal rohkem avastusretkele. Siin ja seal olid välja pandud Sotši ja selle ümbruse tulevased maketid. Eestlaste kodukülagi oli võimatu ära tunda: maaliliste looduspiltide asemel täielik Chicago, üks pilvelõhkuja ajab teist taga, kõigil Gazpromi embleem katusel. Punase Lageda oligi peaasjalikult üles ostnud Venemaa naftahiid ja tegi seal, mida hing vähegi igatses.

OTSE TALUÕUELE: Parajasti ehitatakse köisraudteed, mille üks ots viib endise Roosa talu hoovi. Savipinnasele ehitatud stardikoht vajus enne valmimist mitu korda kokku ja kõike tuli otsast peale alustada.

"Huvitav, et Sotši ei huvita Vene turiste kuigivõrd. Talvel on veel mingit rahvast liikvel (Aeroflot hüppab või pükstest välja, et ükskõik millisest Venemaa otsast suusaturiste Musta mere äärde saada), aga suvel ei leita sedagi. Kallis on. Keegi ei mõista, miks maksta puhkuse eest Musta mere kivistel, teravatel ja betoonplokkidest randadel poole rohkem kui ükskõik millises Vahemere-äärses kuurordis."

Sellest ajast on Sotši tundmatuseni muutunud. "Räpasest ja provintsiaalsest väikelinnast on saanud puhas tükike Euroopat. Seda ei saa aga öelda Punase Lageda kohta. Gazpromi palju kiidetud hotellikompleksid seisavad päris tühjana. Veelgi hullemad näevad välja vabatahtlikele ehitatud kõrgmajad, millest pidid pärast olümpiat saama vaesemate inimeste elupaigad. Nüüd seisavad needki tühjana. Hotellidest eristab neid ainult väike pisiasi: enamikul on juba aknad sisse pillutud."

Eesti nurgakesest on saanud hiiglaslik raudteesõlm ja seda läbib kiirautotee, mis tuleb kuskilt ja viib kuhugi. "Veokite liiklus on katkematu. Siitsamast saab alguse köisraudtee, mis viib kõrgele pilvede vahele ehk endisele Roosa talu õuele. Eesti Aiakese keskusest saab alguse peatänav, mis nüüd kannab Estonian Streeti nime."

ESILINASTUSEL: Punase Lageda eestlaste juht Valter German koos filmi režissööri Aljona Suržikovaga Eesti Aiakese 130. sünnipäeval mullu 27. augustil.

Olümpia suurim "teene" oli aga selles, et supertrampliin ja hotellimassiiv tõrjus enda teelt inimesed, lõpetas nende elupõlise tegevuse ja ümbritses elu betoonseinaga – pani nad nagu koonduslaagrisse, kust polnud soovitatav nina välja pista. "Tehti selgeks, et ainus õige elupaik on Sotši korrusmajas – eemal oma aiast, põllulapist, loomadest… Kõigest, mis seni hinges hoidis. Punasel Lagedal, kus 2010. aastal elas kõige rohkem 5000 inimest, on praegu umbes 70 000 kodanikku, sest sisse tuli tuua ju kõikide ametite esindajaid – bussijuhte, toitlustustegelasi, keda kõike iganes."

Tammsaare muuseum on siiski alles

Aljona filmis on pikem lugu elutee viimases otsas seisvast vanamemmest, kes teadis juba, et elu lõpeb koos kõikide mugavustega, kuigi ta ei tunne end nende keskel mugavalt, sest tal pole seal ainsatki lille, õunapuuoksa ega maapinnal kulgevat teeradagi. Ainult asfalt – nii kaugele, kui silm ulatub. Memmeke avaldas lootust, et ta ei pea ehk iial asfaltlinna minema. Ei pidanudki, sest tema elupäevad said otsa just enne olümpiat – mure tuleviku pärast murdis ta südame.

Tammsaare muuseum on siiski alles, ehkki mitte nii kaljukindlalt kui selle metseeni Ants Paju eluajal. Aga see on vähemalt püsti, kuigi sellegi ümber on inimesestki kõrgem betoonmüür. "Muuseas – minu filmi ingliskeelse variandi pealkirjaks saigi tõlkes "Paradiis aia taga"," märgib Aljona.

Nüüd on muuseumi perenaine viiendat põlve Venemaa eestlanna Diana Gubareva, neiupõlvenimega Orav. Ta on kokku lugenud, et Punasel Lagedal on praegu 27 peret, kes kannavad eestikeelset nime, aga eesti keelt tönkavat mingilgi määral vaid kuus-seitse inimest. Ja ega sealsete eestlaste kogukonna vanema Valter Germanigi eesti keel enam suurem asi ole. Muide tema oli esimene, kes kõuekõminal kinnitas, et ei lähe kodust kuskile.

Aljona räägib, et raskeim ongi näidata muutuste suurust: "Ühes plaanis on hingematvad vaated looduse kaunidusest. Teises täpselt sama paik, ainult tosin aastat hiljem. Me ei pruugi arugi saada, et see on üks ja sama koht, niivõrd segamini on loodus pööratud."

Sotši eestlased on paigast, kus on kõige kuumem päike, puhtam õhk ja rohelisem rohi, juba väsinud. Neile tähendab see nüüd ainult maailmavalu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee