EESTI LUGU LÄBI TOIDU: "Oleme alati olnud need, mida me sööme." (1)

"Kus sa ka ei viibiks, anna näljale järele! Ole sina ise!" vannutab Tartu Uue Teatri vastne lavastus ehk kulinaarne ekskursioon "Praktiline Eesti ajalugu". Esimeste minutitega saab publik teada, et oleme jõudnud toiduahela tippu, tõusnud looduse krooniks, sest oleme eestlased. Ning sedagi, et tuleb teha tööd ja näha palju vaeva, armastusest ära mõtlegi.

Kaks vaatust muusikalist teraapiat ja ekskurssi eestlaste ja eestluse lukku, mille käigus kostitab trupp publikut peale lustliku teksti ka laval valmivate härjasilmade või küpseliha hõrkude aroomidega. Kõmisevast pateetikast, ülemäärasest pidulikkusest või tumedast raskemeelsusest pole ses loos jälgegi.

"Ühel teatri korraldatud tänuõhtul sattusid kokku Ann Ideoni köök ja Odd Hugo muusika. Ja Juss Haasma laulis seal ka ühe Kukerpillide laulu," jutustab lavaloo "Praktiline Eesti ajalugu" autor-lavastaja Ivar Põllu.

"See, kuidas laul Odd Hugo kammerlikus seades kõlas, oli minu jaoks rabav. Edasi hargnes kõik juba iseenesest. Näiv juhuste rida viis meid parimate valikuteni, nagu ikka."

Köögi ja rahvaliku muusika kohtumisest sündinud idee luua lavastus, mis kirjeldab Eesti ajalugu toidukultuuri arengu ja Kukerpillide laulude kaudu, annab pöörasevõitu lõpptulemuse. Trupp ei piirdu vaid mängimisega, vaid ka kokkab, sööb, laulab ja musitseerib. Üksi ukulelesid, mida tinistatakse, on kohal terve ansambli jagu. Ning kõlab klaver. Toiduaroomide uimastava lõhna sekka.

Vaatajaid ei toideta ega kiusata

"Publikut ei toideta ega kiusata," lubab teatrirahvas lahkelt.

"Kes tunneb end ette petetuna, sellele võib lohutuseks öelda, et vaheajal töötab puhvet ja saab ka jalutada."

Teatrilava köögiks teisendanud autor-lavastaja Põllu on kindel, et meie minapilt, mõttemaailm, söögilaud ja siht on ikka sõltunud väga asistest põhjustest ja praktilistest olukordadest. "Oleme alati olnud need, mida sööme ja tahtnud saada millekski muuks, mida me veel söönud pole," kõlab põhjendus, miks ajalugu sedapuhku kulinaarsetele radadele rändab.

"Eesti rahvustoidu ja märgi otsimine on samamoodi enda määratlemine millegi kaudu, mitte päris iseolemine, sest märk on mõeldud teistele ning rahvustoitudeks peetavad road on ka enamasti ajaloo jooksul laenatud. Ja see on normaalne," usub Põllu.

"Me plaanime selle enesemääratluse laiemaks tõmmata, haarates eestlase ajalukku maa, elu ja liikide tekke, sest ka see on meie lugu."

Kukerpillide muusika on iseenesestmõistetav

Kukerpillide muusika võib esiotsa tunduda pisut kummalise valikuna, sest tavaliselt jutustatakse eestlaste lugu morbiidse šamaanitrummi, paremal juhul kandle ja parmupilli saatel. Sedapuhku jäävad raskepärasusest pakatavad helid riiulisse.

"Sellist lugu saab rääkida läbi muusika, mis on iseenesestmõistetav ja Kukerpillid seda on," selgitab Põllu muiates, et nende rahvalauludes on sees kogu eestlasena elus ja maailmas püsimise teadus.

"Need on rahvuslikus teadvuses sees nagu vundamendiklots. See on materjal, mille pealt saab juba rääkida sügavamatest teemadest, ilma et see kaotaks oma rõõmu ja kergust. Me ei tahtnud teha vastu maad surutud ja iroonilist lavastust, ehkki see oleks eestlusest rääkides nii lihtne ja iseenesestmõistetav. Läbi ajaloo on meid siia toonud ikkagi armastus ja toit, kergus ja rõõm ja nali, aeg on väärtustada ka neid. Ja erinevalt paljudest muudest asjadest, mis meid edasi ei vii, viimatimainitud ikkagi viivad."