Rongis uinunud poiss sattus teise maailma otsa ja leidis 25 aastat hiljem kodutee (48)

Saroo Brierley peab oma sünnipäeva 22. mail. Kuid sel kuupäeval ta tegelikult ei sündinud. Oma sünnipäeva ta ei teagi, sest sünnitunnistus on kaduma läinud ning lihasel emal pole meeles ei õige kuu ega aastagi. 22. mai on päev, kui ta leiti, kirjutab ajakiri People "Lõvi" peategelase prototüübi dramaatilisele loole pühendatud artiklis.

Sarool oli viieaastase poisikesena kombeks oma vanema venna seltsis raudteejaamas ja rongides kerjamas käia. Ema Fatima kasvatas Kesk-India linnas Khand­was oma kolme poega ja tillukest tütart üksi, nad olid näljas. Ühel päeval 1986. aastal, kui Saroo oli koos vennaga naaberlinnas toidupoolist otsimas käinud, jäi poiss tühjas rongis venda oodates kogemata magama. Kui ta mitu tundi hiljem ärkas, oli ta kodust sadade kilomeetrite kaugusel.

"Nutsin ema, venna ja õe järele."

Ahastuses ja näljas Saroo sattus paanikasse. Ta ei osanud midagi teha. "Nutsin ema ja venna ja õe järele." Lõpp-peatuseks oli 1500 kilomeetri kaugusel asuv Calcutta, mille tänavail oli laps sunnitud mitu nädalat elu eest võitlema. Ta rääkis vaid hindi keelt ja kohalike kõneldud bengali keelt ei mõistnud. Toitu otsis ta prügikastidest. Poiss pidi pagema jõugu eest, kes röövis tänavalapsi. "Seal pole mingit pääsemist," ütles Saroo People’ile.

"Sul jääb üle ainult püüda päevhaaval ellu jääda."

Viimaks sattus ta orbudekodusse ning kuna ta ei osanud oma kodulinna ega pere kohta piisavalt infot anda, siis sealt edasi Austraalia abielupaari perre, kaugele Tasmaaniasse. Sue ja John Brierly võtsid oma uue pereliikme lennujaamas vastu kommide, raamatu ja kaisukoaalaga. "Mõistsime varsti, et ta oli tulnud toredast perest, kus teda oli ümbritsetud armastusega," ütles John People’ile.

Kuigi Sarood ümbritses armastus ka Brierlyte peres, ei suutnud ta minevikku unustada. Teda painasid mälestused emast ja perest. "Kuid see kauane koorem hoidis mõtted ja mälestused elus," on ta nüüd tänulik.

Oma pärisema leidis ta pärast pikki otsinguid üles alles 25 aastat hiljem Google Earthi abiga. Ta oli aerofotodelt uurinud Calcuttast hargnevaid raudteeliine – obsessiivselt, päevade, nädalate, kuude, aastate kaupa. Viimaks märkas noormeest tuttavliku veetorniga raudteejaama. "Oli see päriselt? Näen ma und?" mõtles ta.

Ent piltmõistatuse tükid hakkasid aegamööda kokku klappima. Raudteeplatvorm. Jalakäijate sild. Jäärak.

Veebruaris 2012 võttis Brierley kasuvanemate kannustusel ette reisi Khandwasse ja läks mööda mälupiltidest tuttavat teed jaamast oma kunagise koduhüti juurde. See oli tühi ja varisemise äärel. Saroo näitas oma poisipõlvefotot möödujatele. Viimaks leidus keegi, kes ütles: "Tule minuga, ma viin su ema juurde."

Vana naine vaatas noormeest šokeeritult, sirutas seejärel käe ja puudutas teda. Ta tundis poja ära. Fatima teised lapsed olid mujale kolinud, kuid tema oli jäänud kodukanti. Juhuks kui kadunud poeg peaks imekombel koju naasma.

Aasta pärast sõitis Fatimale külla juba Sue. "Ta on nüüd sinu poeg. Ma annan oma poja sulle," olid Fatima sõnad nutvale Suele. Sestsaadik on poeg lihasel emal üle tosina korra külas käinud ning talle maja ostnud.

Oma vapustavast loost kirjutas Saroo raamatu "Pikk kodutee". Nüüd kehastab teda Hollywoodi kassatükis "Rentslimiljonäri" täht Dev Patel. Kasuema Sue rollis on Nicole Kidman. Mõlemad on esitatud Oscari nominendiks, nagu ka linateos ise. Väikest Sarood valiti 2000 poisi seast mängima viieaastane Sunny Pawar, kes elab koos oma perega Mumbai slummis ühetoalises majakeses. Poisi ema tunnistas ühes intervjuus, et oli Sunny pärast väga mures. "Ta oskas ainult hindi ja marathi keelt ja suhtles ainult perega ja ümberkaudsete inimestega."

Kuid Austraalia režissöör Garth Davis oli veendunud: "Just Sunnyt meil oligi vaja." Davisel (kellele "Lõvi" on muuseas esimene mängufilm) ja Sunnyl kujunes välja omamoodi viipekeel, millega Garth teada andis, milliseid emotsioone on vaja esile manada.

Kidman: adoptiivema armastus on sama suur

Emotsionaalselt üliraske rongistseeni jättis režissöör viimaseks. Väikese näitleja usalduse võitmiseks ja julguse turgutamiseks tuli Davisel palju vaeva teha. "Tegime üheskoos kätekõverdusi ja röökisime koos temaga, et ta ei kardaks kõvasti häält teha," rääkis Davis New York Timesile.

"Kui röökisin kõigest kõrist, vaatas ta, et kui režissöör tohib niimoodi lolli mängida, siis tohin mina ka. Usaldus oli väga tähtis."

"Me tegime selle filmi, sest see lugu liigutas meid väga," ütles lavastaja Davis Business Insiderile.

"See on lihtsalt üks kirest sündinud film."

Režissööri sõnul soovisid nii Brierley kui ka tema pereliikmed, et "Lõvi" annaks adopteeritutele julgust oma minevikku välja selgitada. "Nad tahtsid, et nende lugu väga ausalt ära räägitaks."

Ka Nicole Kidman on kahe adoptiivlapse ema. Ta ütles ajakirjale Big Issue, et tundis tõmmet "Lõvi" poole, kuna seal näidatakse, et adoptiivema armastus võib olla täpselt samasugune nagu lihase ema oma. "Seda näidatakse sellise soojuse, avaluse ja osavõtlikkusega."