Maimu Berg: mu novell tekitas küsimuse, kas Hitler on tõesti Saaremaal käinud (10)

Kirjanik, kellel on Saaremaal Mustjalas Tagaranna külas maja, meenutas lõbusat seika esmaspäevasel raamatuesitlusel, milleni ta jõudis alles kaks kuud pärast teose väljatulekut. "Tavaliselt helistab vallavanem mulle siis, kui ma olen viinud prügi valesse kohta või mingisugune kiviaed on minu tõttu ära lagunenud või kui ma pole pannud õiget liiklusmärki sinna, kuhu vaja. Olin Saaremaal ja mõtlesin, mis nüüd jälle lahti on. Ja ta ütles mulle: mul on siin praegu üks raamat käes – "Hitler Mustjalas". Kas Hitler oli Mustjalas?" jutustas Berg.

"Ma ütlesin, et eks sa loe ja vaata. Vallavanemale ju vastu ei vaidle – kui ta tahab, et Hitler oleks Mustjalas, siis Hitler on seal," muigas ta, ent poetas hiljem viimsegi kahtluse hajutamiseks: "Hitler ei käinud Mustjalas."

Kõnealune kirjanduspala jutustab sellest, kuidas endisest natsidiktaatorist Adolf Hitlerist on saanud veider hallipäine vanamees, kes elab Saaremaal Mustjalas. Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosakirjanduse aastapreemiale nomineeritud raamatu teises novellis "Stalin Tallinnas" tegutseb aga Jossif Stalin. Kogumikus on 18 novelli.

Raamatu tutvustusüritusel meenutas Maimu Berg muidki meeleolukaid juhtumisi oma kirjanikuteelt. Näiteks seda, kuidas ta 1991. aastal Moskva kaudu Ameerikasse sõites oma ametist kasu lõikas. "Kui meid hakati lennuki peale laskma, siis küsiti kõikide käest: kellena ja kus te töötate? Mina töötasin sel ajal Keele ja Kirjanduse toimetuses, aga ma mõtlesin, et "Язык и литература" ilmselt kellelegi midagi ei ütle. Ma olin väga algaja kirjanik, aga võtsin julguse kokku ja ütlesin: "А я вот писательница" ("Aga mina olen kirjanik")."

See oli Bergi sõnul justkui võlusõna: lennujaamatöötajad löönud talle kulpi ja kutsunud kohale ühe härra, kes ta järjekordadest mööda eskortis.

Ühtlasi selgitas kirjanduse ja ajakirjanduse kõrval ka kirjanduskriitikat kirjutanud Berg külalistele, miks ta ei taha enam kedagi negatiivselt arvustada. "Kunagi, kui ma kirjutasin kirjanduskriitikat ja mingit raamatut lammutasin – enam ei tee ma seda kunagi, aga olin veel nii rumal –, siis jalutasin Kadriorus ja vaatasin: autor tuleb koos perekonnaga mulle vastu. Ja kuhugi mul minna ei olnud. Kriitika oli ilmunud hiljuti. Nad tulid aina lähemale, iseenesest hirmus armsad inimesed. Aga seal oli üks põõsas. Ma läksin sinna põõsasse, kükitasin seal, kuni nad mööda läksid, ja andsin endale tõotuse: ei iial enam!" meenutas Berg.

"Kui pakutakse, siis võtan arvustada ainult raamatu, mis mulle meeldib."