Kindlasti olid sillas kõik reality-sõude fännidest koduperenaised, kes klaasi veini kõrvale seda saadet vaadates said hambaid teritada. Tegu oli justkui rongiõnnetusega - nii paha on seda vaadata, aga uudishimust ikkagi silmanurgast piilud.
Kõige huvitavam oli selle saate juures vaadata mu meelest just seda - kui erinevalt lähenevad esmakohtumisele ja võrgutamisprotsessile eesti mees ja välismaa mees. Ei, ma ei hakka rääkima sellest, et kui nõme on eesti mees ja kui vägev ja hurmav on välismaa mees. Erandeid on igal juhul. Aga siiski on hea nende kahe abielu-kavaleri näitel seda kõrvutada.
Sloveenlanane Žiga tuli neiu juurde, oli avatud, sõbralik ja meeldiv. Tegi neiule hommikusööki, pakkus välja tegevusi, tegi romantilist õhtusööki, ega oodanudki härrasmehe kombel mingisugust amelemist.
19-aastane maamees Kalvi-Kalle, tuli, nägi ja võitis! Ei meeldinud talle neiu hobi, ei taibanud ta kanda toidukotti ning ajas esimesel ööl kätt püksi. Oh jah!
Kes siis lõpuks võitjaks jäi? Seda otsustage ise.
Neiude üle pole mõtet hakata kohut mõistma, sellega saavad saadet vaadanud televaatajad kõik ise hakkama. “Arvesta, et seksimata ma sind siit ära ei lase!”, vot on ikka konkreetseid ja julgeid naisi Maarjamaal!
Aga mis jõud ajab noored, haritud eesti naised, ühe teist, teist kolmandat korda, abielusaatesse meest taga ajama? Kas tõesti kuulsusjanu, kas tõesti makstakse selle eest nii hästi või on tõesti naistel probleeme siit ilusast Eestist, kus meestepopulatsioon suurem kui naiste, endale normaalset meest leida?
Igatahes soovin naistele jõudu ja kui millegi muuga nad ajalukku ei kirjutata, siis nende tsikkidena, kes kaamerate ees tissi-tussi näitasid, lähevad nad ajalooraamatutesse kirja kindlasti. Peace!
mehi vähem kui naisi.