Kaiu on kaval käehoidja. Vähki põdev patsient kellel omakesi pole sellel tasub raha eest kätt hoida. Eks ta ise teab kui paljud on talle maksnud ja tegelikult mitte millegi eest.
Kahjuks ei aita miski. Peale keemiaravi ja kiiritust lootsime, kuid... Nüüd on juba 8 aastat möödas, kuid ei unune see raske aeg kuidagi. Eriti häirisid mind arsti vastuvõtul ja konsiiliumis käimised. Trügisin sõna otseses mõttes koos mehega igale poole uksest sisse, sest suhtumine oli selline, et ei tohi tulla. Mees oli ise juba nii vilets, et talle ei jäänud midagi enam meelde ja uuringute tulemused ei öelnud talle enam midagi. Olin internetist lugenud, et on olemas selline kabinet, kust saab nn. psühholoogilist abi. Kõndisin Hiiul koridoris ja leidsin isegi kabineti, kuid oli lukus. Nii et ei saanud mina küll mindit abi ega toetust, kõike tuli endal teha- hooldada, süstida, toita ja rahaliselt hakkama saada. Nii jäingi 50-selt leseks ja mäletan neid raskeid aegu siiani.
mina olin siis 44 siis, kui tema läks...iga päevaga jäi nõrgemaks, süüa sai lõpus vaid 1 mustika. kui tahtsime puuet taotleda, vastati, et teile ei ole sedavaja. Muidugi, EI OLNUD enam mõne kuu pärast VAJA, aga enne seda ei olemist OLI VAJA...Kohti vaadati arstide poolt, kõhna, 40 kilost meest hirmuga, nagu katkuhaiget...Aga ei vaadatud mõistmisega.
Kindlasti on vähiravim olemas, aga ravimifirmad pole sellest huvitatud - praegu ostab ju meeleheitel inimene oma viimaste veeringute eestki " ravimit", lootuses paraneda ja nuumab miljonitega ravimitootjaid ...
KOMMENTAARID (15)