AITAB INIMESI, KES PÕEVAD VÄHKI: Doktor Kaiu Suija sõnul on mõnel haigel algul psühholoogiliselt raske vähiühingusse pöörduda, kuid just saatusekaaslastelt saab parimat tuge. Lõuna-Eesti Vähiühing tegutseb juba üle 20 aasta Tartus Tiigi seltsimajas.Foto: Elen Kontkar
Kristel Rõss 22. veebruar 2017 04:00
"Püüan arstina meeles pidada, et patsiendile on iga visiit erakordne sündmus ja haiglasse sattumine kriisiolukord. Võtan aega, et inimesele silma vaadata ja teda kuulata," ütleb Lõuna-Eesti Vähiühingu looja ja Vähihaigete Toetusravi SA tegevjuht, vähiarst Kaiu Suija (67).

"Püüan arstina meeles pidada, et patsiendile on iga visiit erakordne sündmus ja haiglasse sattumine kriisiolukord. Võtan aega, et inimesele silma vaadata ja teda kuulata," ütleb Lõuna-Eesti Vähiühingu looja ja Vähihaigete Toetusravi SA tegevjuht, vähiarst Kaiu Suija (67).

Vabariigi president autasustab teid tänavu Eesti Punase Risti II klassi teenetemärgiga. Mis tundeid selline tunnustus tekitab? 

Minu esimene emotsioon oli: kas ma ikka olen seda väärt? Kõik teevad ju tööd. Arvan, et ehk sooviti esile tõsta minu vabatahtlikku tegevust Lõuna-Eesti Vähiühingus ja vähihaigete koduse toetusravi süsteemis. Hommikupoolikuti võtan haiglas patsiente vastu ning õhtuti nõustan haigeid ja nende lähedasi vähiühingus. Teenetemärgi saamisest kuulsin esmalt endiselt kolleegilt dr Ralf Allikveelt, kellega koos me vähiühingu lõime. On olnud palju õnnitlejaid, teiste hulgas helistas ka minu esimene peaarst dr Hillar Kalda Võru haigla päevilt. Tema kabineti seinal oli F. R. Kreutzwaldi bareljeef sõnadega: "Inimesearmastus ja heldus on arsti elukutse hing." See moto on mind arstitöös saatnud siiani. 

Edasi lugemiseks: