Maimu Berg: mu novell tekitas küsimuse, kas Hitler on tõesti Saaremaal käinud (6)

Raamat, mille ühes novellis – "Stalin Tallinnas" – tegutseb ka Jossif Stalin, ilmus tegelikult juba läinud aasta lõpus, kuid ametliku raamatuesitluseni polnud Maimu Berg tänaseni jõudnud.

Kirjanik, kellel on Saaremaal Mustjala vallas Tagaranna külas maja, jutustas Tallinna kirjanike majja Soome instituudi ruumesse kogunenud külaliste sõbralike naerupahvakute saatel, kuidas Mustjala vallavanem talle peagi pärast raamatu väljatulekut suure ähmiga helistas.

"Kas Hitler oli Mustjalas?"

"Ma ei teadnud, miks ta mulle helistab. Sest vallavanem helistab mulle vahel küll, aga alati siis, kui ma olen viinud prügi valesse kohta või on mingisugune kiviaed minu tõttu ära lagunenud või kui ma ei ole pannud õiget liiklusmärki sinna, kuhu vaja. Olin ise Saaremaal ja mõtlesin, mis nüüd jälle lahti on. Ja ta ütleb mulle: "Mul on üks raamatu praegu siin käes – "Hitler Mustjalas". Kas Hitler oli Mustjalas?"" meenutas Berg.

"Ma ütlesin, et eks sa loe ja vaata. Vallavanemale ju vastu ei vaidle – kui ta tahab, et Hitler oleks Mustjalas, siis Hitler on seal," muigas ta. Hiljem poetas Berg siiski igaks juhuks: "Hitler ei käinud Mustjalas." Kirjastaja Piret Viires aga möönis, et Bergi novellid, mis jutustaks justkui päriselt elanud inimestest, mõjuvad äärmiselt usutavalt.

Novellikogu on ühena kuuest nominendist üles seatud kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali parima proosateose aastapreemiale. "Möödunud proosa-aasta oli selline, et mina paneksin sellest aastast kokku kolm komplekti nominente. Ja kõik erinevate nimedega! Selles mõttes oli see nominatsioon minule täitsa nagu puuga pähe," tunnistas Berg.

Teiste seas olid teda uue teose ilmumise puhul õnnitlema tulnud poetess Doris Kareva, näitleja ja filmitegija Maria Avdjushko, poliitik ja ajakirjanik Marianne Mikko, riigikogulane Rainer Vakra ning kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev.

Näitleja Ene Järvis luges ette katkendi novellist "Mõrvasüüdistus". Luuletaja Joel Sang usutles veidi autorit.

Ei lootnudki kirjanikuks saada

Sanga küsimustele vastates meenutas Berg muuhulgas seda, et ei mõelnud neiueas üldse kirjanikuametile. Tartu ülikoolis tudeeris ta eesti filoloogia eriala keelesuunal ning esimene teos, mille ta avaldas, kandis pealkirja "Eesti keele toitlusalane terminoloogia“. Siiski peab ta end tagantjärele keeleteaduses andetuks. „Mul ei olnud tol ajal lootust kirjanikuks saada. Aga mul ei olnud ka lootust keeleteadlaseks saada. Mul hakkas tulema tunne, et minust ei saagi midagi,“ rääkis Berg muiates.

Kuigi ta kirjutas varem varjunime all lühijutte, ilmusid tema esimesed romaanid alles 1987. aastal, kui ta oli juba üle 40. Sanga küsimusele, kas ta ei igatse nõukogude aega, kui kirjanik oli ühiskonnas suurem tegelane ja tema sõnal oli enam kaalu, vastas Berg seega, et tal pole põhjust seda taga igatseda, sest ta polnud siis veel kirjanik.

Kirjanikuamet aitas kiiremini lennuki peale

Siiski meenus talle üks kord, kui ta oma kirjanikupositsioonist kasu lõikas. „See oli 1991. aasta ja sai juba vabalt läände sõita. Mul oli võimalus sõita Ameerikasse, aga see toimus läbi Moskva. Terve öö tuli konutada lennujaamas, sest vara hommikul ei oleks ma sinna kohale saanud. Kui meid hakati lennuki peale laskma, siis küsiti kõikide käest: kellena ja kus te töötate? Mina töötasin sel ajal Keele ja Kirjanduse toimetuses, aga ma mõtlesin, et „Язык и литература“ ilmselt kellelegi midagi ei ütle. Ma olin väga algaja kirjanik, aga võtsin julguse kokku ja ütlesin: „А я вот писательница“ („Aga mina olen kirjanik“).“

Tulemus oli Bergi sõnul selline, et lennujaamatöötajad lõid talle kulpi ja kutsusid kohale ühe härrasmehe, kes ta järjekordadest mööda eskortis. „Keegi mind läbi ei otsinud. Mul oleks võinud aatomipomm kotis olla. Aga ma olin „писательница“. Seda ma muidugi leinan taga!“ märkis Berg muheledes.

Miks Berg enam karme arvustusi ei kirjuta?

Ühtlasi selgitas ta külalistele, miks ta ei taha enam negatiivset kirjanduskriitikat kirjutada. „Kunagi, kui ma kirjutasin kirjanduskriitikat ja mingit raamatut lammutasin – ma enam seda kunagi ei tee, aga siis ma olin veel nii rumal –, siis jalutasin Kadriorus ja vaatasin: autor tuleb koos perekonnaga mulle vastu. Ja kuhugi mul minna ei olnud. Kriitika oli ilmunud mitte väga ammu. Nad tulid aina lähemale, iseenesest hirmus armsad inimesed. Aga seal oli üks põõsas. Ma läksin sinna põõsasse, kükitasin seal, kuni nad mööda läksid, ja andsin endale tõotuse: ei iial enam!“ jutustas Berg.

„Kui pakutakse, siis võtan arvustada ainult raamatu, mis mulle meeldib,“ lisas ta.