ARVUSTUS: Hvostovi „Šokolaadist prints“ ehk Eesti doktor Freud – ühe intellektuaalist sotsiopaadi lugu (1)

Andrei Hvostov on lõpetanud Tartu Ülikooli ajalooteaduskonna ja töötanud 1990ndate aastate algusest erinevates meediaväljaannetes, pälvinud 2008. aastal Tuglase novelliauhinna novelliga "Sinised mäed", 2011. aastal Eesti Kultuurkapitali aastapreemia ning 2012. aastal Virumaa kirjandusauhinna autobiograafilise romaaniga "Sillamäe passioon". "Šokolaadist prints" on tema teine romaan – kuivõrd (auto)biograafiline, jääb küsitavaks.

Mitmed selle romaani tegelaskujud ja nende nimedki viitavad üsna otseselt värvikatele isiksustele ajaloolaste ringkondadest, kunstnikkonnast ja meediategelaste hulgast, kellest mitmedki on nüüdseks manalamehed. Kes prototüübid ära tunneb, see tunneb. Ent kuna tegemist on siiski ilukirjandusliku loomega, ei maksa lugejail arvata, et just nii need tuntud tegelased ka päriselus käitusid. Positiivset pilti Hvostov neist igatahes ei maali, iseäranis peategelasest. Jääb mulje, et autor on valanud teosesse ohtralt isiklikku vimma.

Romaan võtab vaatluse alla Alfros Tühiranna elukäigu põlvepikku poisikesest keskealise meheni. Poiss osaleb viiendast eluaastast näitemängus, mida etendab tema ema – kunstiinstituudi alastimodell, kes peab end muusaks kunsti sünni juures. Kui teised allameetrimehed mängivad "Uka-uka, mina priid", siis väike Alfros jälgib kunsti sündi, omandab ilusaid ja moekaid väljendeid, kuid on sunnitud nähtu-kuuldu põhjal mõtlema ka erootikast ja seksuaalsusest.

Rõve komplekside tigedik

Poisikese vihaobjektiks saavad lõnguslikud kunstitudengid Pikk (Middeldorf) ja Paks (Lapuhhin), kes ei näita üles austust tema ema vastu ning nimetavad daami, kes oma alastuse nende eest lahti laotab, vananevaks Pöial-Liisiks. Alfros unistab neile kättemaksmisest ja see ei jää pelgalt unistuseks. Läbi elu varitseb ja leiab ta hetki, kuidas kahe tunnustatud kunstniku elu kibedaks teha ja eriti Pika kuulsusrikas karjäär porri uputada. Uskumatu, kuidas üks mees häbistab aastakümnete vältel – ikka võõraste käte abil – kedagi selle eest, et nad kunagi nooruses tema 40selt tütarlast mängiva emme ahtrit trollibussiga võrdlesid.

Ema ei kahtle poja geniaalsuses – tuleb ju omaenda kaotusi kompenseerida lapse triumfiga. Kui poeg ka kunstiklassi katsetel põrub, õnnestub emal ta siiski sinna sokutada. Väike ingellike lokkidega poisiklutt asub kavandama oma teed tippu: tuleb saada klassis populaarseks, kui omal loojaanne kesine, ning siis mängida õpetaja ees pika mõtlemisega geeniust, et saada luba töö kodus lõpetada. Enne seda saab küsida nõu ja ka teostuslikku abi salajas hoitud abimehe Volli käest. Kui saladus kipub avalikuks tulema, siis tuleb lasta Volli areenilt koristada nii, et tema suu jääks suletuks.

Selle kena näolapiga tarka juttu rääkiva poisi sees elab varjatud kujul rõve kompleksides tigedik, surmav salvaja. Ta sandistab ja hävitab oma eluteel süümepiinateta inimesi nii vaimselt kui füüsiliselt, pidades ennast Übermenschiks ehk üliinimeseks, kellel ongi õigus ennast kehtestada vahendeid valimata ning kasutada ära narre ja napakaid, eriti naisi, kes on tema silmis alamad olendid, olemuselt hoorad.

Üliõpilaste ehitusmalevas mängib ta doktor Freudi, pannes kaasmalevlastele psühhiaatrilisi diagnoose. Paljude oma päevi eelkõige pudeli ja seksiga mööda saatvate kaasmalevlaste silmis on see lõbus mäng, ent Alfrose jaoks enesekehtestamine. Kaval on tagada komandörile ja komissarile pidev salakärakavaru, saades vastutasuks ise kergemaid tööotsi ja jälgides kõrvalvaatajana noorte meeste muutumist alkohoolikuteks.

Vastik on lugeda, kuidas see omast arust peen erudiit tallab verbaalselt vägistades põrmu temasse hästi suhtunud EPA naistudengi. Tüsedam maatüdruk on Alfrose silmis vaid labane lehm. Pole imestada, kui elu vormib sellest tüdrukust naisfüüreri.

Kuulsad prototüübid teenivad turunduseesmärki?

Ajalehetoimetuses ristuvad taas mitme malevlase teed. Malevatutvused on siduvad ning aitavad edasi tulusa rahateenimisvõimaluseni. Alfros on meisterlik intriigide punuja, abivahendiks ikka ja jälle usalduslik jutuajamine. Neljas võim laseb tal tunda end tegijana – sa saad inimesi esile tõsta ja vajaduse korral ka hukutada. Ajalehe omaniku Pontuse ja Alfrose erinevad huvid ühtivad hävitamaks Kunstiinstituudi rektori karjääri. Ega’s seda ometi oma nime all tehta? Muidugi mitte, seda räpast tööd pannakse tegema noor naiivne naisajakirjanik.

Kui Alfrosele terendab kultuuritoimetaja koht, satub tema 75aastane ema haigla intensiivravi osakonda. Elu ei anna pojale võimalust korraldada emale väärikat ärasaatmist, nagu ta unistab. Tegelikkuses tuleb tal asuda hoolitsema dementse voodihaige eest. Selline orjus ei tohiks ometigi olla  Alfrose meelest tema kohustus. Haige põetamise muudaks kergemaks lobotoomia, veelgi lihtsam lahendus oleks tapmine. Kõik, mis segab šokolaadi printsi nautimast elu nii, nagu tema seda tahab ja omast arust väärib, peab kaduma. Lakkama olemast.

Lugu on ladusalt kirja pandud, kuid emakeelt austava inimese jaoks on romaani keelekasutus samavõrd räme ja häiriv kui selle sisu. Selline keelekasutus ongi aga kohane uuele matside ajastule, nii et võib-olla on see taotluslik stiilivahend?

Teost saab võtta kui ühiskonnakriitikat või ausat ja halastamatut kirjeldust sellest, kuidas mõni inimene tõepoolest positsioonikuse nimel üle laipade läheb. Aga pinnale jääb räige ärapanemise moment, mis ajaloolaste ja kunstiinimeste ringis imestavaid kulmukergitusi esile kutsub. Ehk on näilised prototüübid vaid poleemika tekitamise ja tähelepanu äratamise vahendiks?