Lauljatar Angeelia: “Mind inspireerib loodus – oma esimese laulu lõin seitsmeaastaselt vikerkaarest.”

 “Mulle tundub, et muusika on valinud minu. Kuna ma ei sündinud muusikute perre, laulsin väiksena omal käel,” meenutab lauljatar oma muusikutee algust. “Laulsin kaheksa aastat koolikooris ja teismeeas tuli ka esimene võimalus koolis avalikult esineda. 14aastaselt sain oma esimese akustilise kitarri ja hakkasin juba ise pikemaid lugusid mõtlema.”

Keskkoolis astus Angeelia sõbrannaga koolikontserdil üles. Sõbranna tundis Andres Kõpperit ja too läks tüdrukutele appi ja saatis neid kitarril.

“Pärast keskkooli astusin ma WAF kooli, kus laulsin kaks aastat. Seal õppides kirjutasin kevadkontserdiks dueti. Andrese hääl oli mulle meelde jäänud ja võtsin temaga uuesti ühendust.” Sealt sai alguse ka nende omavaheline koostöö, mis nad tänavu “Eesti laulu” poolfinaali viis.

Kunstiline looming

Angeelia sõnab, et sai WAF koolis õppides solfedžotunde ja õppis klaverimängus pisut rohkem orienteeruma. “Põhiliselt mõtlen ma lugusid klaveril välja. Kui sa ei taha saada just tipp-pianistiks, siis piisab, kui tead põhiakorde ja seda, kus asuvad noodid,” sõnab ta.

Rohkem on Angeelia tuttav kitarriga. “Kui sain kitarri, ostsin ka “Kitarripiibli” ja hakkasin selle ja videote järgi õppima. Mõne kuu käisin ka kitarriõpetaja juures, aga mulle see ei meeldinud.” Angeelia sõnab, et talle on vastukarva, kui keegi üritab selgeks teha, et nii või naa ei tohi mängida. Seetõttu on tal pisut ka hea meel, et ta pole kunagi muusikakoolis käinud. Küll aga on ta võtnud hääleseadetunde Leelo Talviku juures.

Nii nagu seitsmeaastaselt inspireerisid Angeeliat vikerkaared, on ka praegu loodusel tema loomingus oma koht. “Mind inspireerivad loodusnähtused, inimesed, kunst ja ilu. Kui ma peaks oma loomingut kirjeldama ühe sõnaga, siis see olekski vast kunstiline.”

Kunstipisikus võib Angeelia sõnul süüdistada tema ema, illustraator Elo Annioni. “Tema igapäevatöö ongi just nimelt joonistamine ja maalimine, mida ta ka täiel rinnal naudib. Minu onu, kes on ühtlasi tunnustatud fotograaf Kaupo Kalda, kinkis mulle mu esimese peegelkaamera üsna noorelt ning siis tärkas minus ka fotohuvi.” Muusikuid Angeelia peres aga pole. “Minu puhul näiteks joonistamine pole päris see, mida ma tahaks iga päev teha, aga muusikaga on teistmoodi. See haarab mind kohe.”

Lugu sündis nädal enne tähtaega

Nüüd on Angeelia end koos Andres Kõpperiga murdnud “Eesti laulu” poolfinaali, kus nad astuvad juba 18. veebruaril võistlustulle looga “We Ride With Our Flow”. “See laul sündis ootamatult, umbes nädal enne lugude esitamise tähtaega,” üllatab Angeelia. “Andres oli minu varemsalvestatud vokaalid pannud ettejuhtuva akustilise põhja peale ja saatis mulle kuulamiseks. Mulle tundus, et sellel on hea vibe ning sellest saab asja. Palusin tal saata pikema põhja, et luua sellele uued sõnad ja meloodia. Mässasin sellega kaks päeva ja meile mõlemale väga meeldis, kuid üht juppi loos ei suutnud me paika saada.” Kui tähtajani oli jäänud kaks päeva, mõtles Angeelia, et ei ole mõtet kiirustada. “Me ei taha kumbki teha asju üle jala. Vahel teed mingit lugu lausa aasta otsa. Siis ta saatis veel ühe varasema salvestatud jupi ja sellega klikkis mul otsemaid.” Nii saigi nende lugu erinevatest vanadest ideedest kokku.

Võiduootusi Angeelial ei ole. “Ma pole endale seadnud eesmärgiks Eurovisionile pääseda. Pigem soovin, et minu muusika jõuaks võimalikult paljudeni, keda see kõnetab. Juba poolfinaali pääsemine on suur võit.”

Angeelia ja Mick Pedaja armusid esimesest silmapilgust

Angeelia elukaaslane on mullu “Eesti laulul” neljanda koha pälvinud Mick Pedaja, kes võlus publikut oma looga “Seis”. Märtsis kohtus ta Mickuga ühe heategevuskontserdi järelpeol, kus nad mõlemad üles astusid. “See oli erakordne hetk. Silmapilkne äratundmine, täiesti teisel tasandil,” jutustab Angeelia.

“Tema pani mind esimesena tähele ning kui olime vahetanud paar sõna, pikalt hüvastijätuks kallistanud ning sammud juba kodu poole seadnud, pani Mick siiski oma pillid maha ja jooksis tagasi trepist üles, et küsida, kas ma tahaksin jalutama minna. Siis me jalutasimegi sel ööl läbi vanalinna, pikalt.”

Mick ja Angeelia kolisid üsna kiiresti kokku. “Juba pea teisel kohtumisel. Käisime teineteisel külas ega osanud enam teisiti olla. Kõik oli väga loomulik.”

Kuidas on võimalik, et kaks inimest, kes pole kunagi kohtunud, armuvad nii kiiresti ja nii sügavalt? Tavaliselt õpitakse teineteist ju ajapikku tundma. “Ma mõtlen seda siiamaani. See tunne, mis meie vahel on, on nii teistsugune – oleme nii ühel tasandil. Ma ei pea midagi seletama, vaid ta haarab õhust ja mõistab pilgust, mida ma mõtlen!”