Inimesed

Norman Salumäe: Kilimanjaro vallutamine nõudis tohutut tahtejõudu! (4)

Helen Pentsa, 14. veebruar 2017, 15:59
TIPUS: Salumäe ei karda tunnistada, et rännak oli raske. Tohutult tänulik on ta reisiseltskonnale, isa Priidule ja sõbrale Edgarile, kes olid suureks toeks. Foto: Norman Salumäe
"Lihtsalt läksime, piltlikult öeldes seljakotid seljas – teadmata, kus ööbime või kuhu välja jõuame. Teadsime, et peame jõudma Tansaaniasse. Sõitsime kaardi järgi mööda väikseid külasid, kruusa- ja liivateid. Me ei teadnud sedagi, kus on järgmine koht, kust saab võtta vett,“ räägib superstaarisaates tuntuks saanud laulja Norman Salumäe oma hiljutisest retkest Aafrikasse, mille tipphetk oli mandri kõrgeima mäe Kilimanjaro vallutamine.

"Aafrikas ongi nii, et sa kunagi ei tea, mis edasi tuleb. Internetist ka ei saa teada, kus külas ööbimine on. Kõik on alati nagu loterii ja valitseb teadmatus,“ vaatab Norman reisile tagasi. “Aga täitsa hea oli ilma internetita ja selle võimaluseta, et keegi sind kuskilt kätte saaks.”

Samal teemal

Mõni nädala tagasi kolmekesi (peale Normani veel tema isa Priit ja sõbrer Edgar) ette võetud ja kaks nädalat kestnud reis sai alguse Tallinnast: kaasa võeti jalgrattad ja hädavajalik varustus ning mindi Kenyasse Nairobisse. Sealt väntasid mehed läbi pisikeste külade Tansaaniasse, Kilimanjaro jalamile.

"Kõigepealt läksime Tansaanias hotelli. Saime kokku giididega ja vaatasime üle varustuse, mis meil kaasas oli – seda kraami, mille olime suutnud ratastele mahutada. Osa asju laenutasime kohapealt. Lõpuks oli kogu hädavajalik riietus olemas,“ räägib Norman. Järgmisel päeval algas mäkketõus.

Norman räägib, et Aafrika kõrgeima mäe tippu kõndimine võttis aega umbes kolm päeva. Iseseisvalt ei saa seda aga teha – mäele ei lubata ilma giidide ja abilisteta!

Mäkketõusul magati telkides

"Esimene päev oli rahulik ja ilm veel soe. Teisest päevast hakkas vaikselt jahedamaks minema.“ Mäkke tõustakse üsna aeglaselt. "Vähemalt tunne on selline. Füüsiliselt jaksaks päevas tegelikult rohkem kõndida, aga seal ei tohi väga kiiresti üles minna, isegi siis, kui oleks tahtmist – hapnikku jääb järjest vähemaks ja keha peab sellega harjuma. Pärast pikki rattasõite oli tunne, et jalutamist on vähe.“

Öösel magati telkides. Salumäe tunnistab, et see oli talle paras katsumus. "Ma pole eriline magamiskotifänn, nii raske oli harjuda selles magamisega. Ärkasin öösiti viis kuni kümme korda üles, mis pole kuigi meeldiv, aga kui uni ära läheb, on aega mõelda. Mäel olla ja ööbida on selles mõttes lahe, et kõik on rahulik, nagu muust maailmast välja lülitatud. On täiesti vaikne, mingit välismüra pole – ei linnamüra ega telefone. Ja taevas on hästi palju tähti. Täiesti teistsugune elu!”

Norman räägib, et mäkketõus mõjub igale inimesele erinevalt. "Osa on sellised, kes ei tunnegi vahet, et nad kuskile tõusevad. Mina olen aga üks nendest, kelle keha ei harju hästi ära. Vahepeal valutas pea, siis läks üle, aga mingil hetkel hakkas jälle. Tundsin, et tõuseme ülespoole ja õhk muutub,“ sõnab ta.

Norman ei salga, et rännak oli paras katsumus, mis nõudis tohutult tahtejõudu. "Pärast sellist ponnistust on tunne, et kui ma sain sellise asjaga hakkama, siis tulen siin elus toime peeaegu kõigega,“ tunnistab ta.

TIPUS: Salumäe ei karda tunnistada, et rännak oli raske. Tohutult tänulik on ta reisiseltskonnale, isa Priidule ja sõbrale Edgarile, kes olid suureks toeks. Foto: Norman Salumäe

Aeg oleks nagu seisnud

"Kilimanjaro vallutamine oli just selles mõttes ekstreemne, et ma pole kunagi end sellisel kombel mugavustsoonist välja viinud. See oli kõike muud kui mugav, eriti tõusmise lõpp ja viimane öö. Tipu vallutamine toimuski siis: südaööl hakkasime minema ja varahommikul, poole seitsme ajal, olime tipus,“ räägib ta. Mingit ohtlikku momenti vallutuskäigu juures aga polnud.

Norman kiidab matkakaaslasi. „Mäe peal olles oli seda õlg-õla tunnet kõige rohkem tunda. Oli tiimitunne, et kõnnime koos – mis sellest, et ma põhimõtteliselt taarusin ja ei jaksanud, mul oli viimastel tundidel pigem raske ja paha olla. Isa andis näiteks vahepeal käe ja aitas kivist üle. Selline tiimitunne on hästi oluline, seda saa harva kogeda, et inimesed on toeks. Ma tänan neid mõlemaid selle eest!“

Ehkki kaks nädalat möödus päris kiiresti, oli Normani sõnul kohati tunne, et aeg seisab. „Iga päev oli nii palju teha, et tundus, nagu oleks seal jube kaua oldud,“ ütleb ta.

Norman tunnistab, et tal on hea meel kodus harjumuspärase elurütmi juures tagasi olla. „Siin tead – heas mõttes –, mida elult oodata,“ lausub ta. „Praegu olen aga väga rahul ja õnnelik. Täitsa hea oli ilma internetita olla ja selle võimaluseta, et keegi sind kuskilt kätte saaks. Mõnus on, nagu oleks restart olnud. Ehkki käes on veebruar ja võiks olla motivatsioonilangus ja väsimus, on mul hea ja tore,“ naerab ta. Õhtulehega vestlemise ajal küttis Norman Otepääl sauna ja lausa õhkas energiast. „Füüsiliselt, jah, olen väsinud. Vaimselt on aga kõik ees!“

160 kilomeetrit rattasõitu päevas

Tagasiteel Tansaaniast Nairobisse tekkis reisiseltskonnal eraldi meenutamist vääriv olukord. „Meil oli teada, et saame mööda kruusateed läbi looduspargi järgmisse külasse. Sõitsime siis 22 kilomeetrit halval teel. Olime väsinud. Päike paistis järjekordselt,“ kirjeldab Norman. Parki jõudes nägid aga mehed, et relvadega inimesed olid ees, kes ütlesid, et ilma autota ei tohi edasi liikuda. „Seal pidavat elama lõvid ja muud loomad. Kuna aga sõiduki üür oli kohutavalt kallis, pidime lõpuks tagasi sõitma. Sel päeval loksusime koos kõikide oma pakkidega kokku 160 kilomeetrit. Oli väga palav päev ja lõpuks olid kõik kehaosad valusad,“ naerab ta.

Keeniast Tansaaniasse ja sealt tagasi kulgeti jalgratastel. Kõige rohkem pidid nad ühe päeva jooksul väntama 160km, millest suur osa möödus väga halval kruusateel. Foto: Norman Salumäe

Põhiline toit praekartul munaga

Norman räägib, et jalgrattamatkal söödi ohtralt spordibatoone, hommikuti ja õhtuti käidi aga külades einestamas. „Algul proovisime aimu saada, mis see kohalik toit on, minu ootused olid päris kõrged. Kuid Kenyas ja Tansaanias oli kõik ühesugune ega erutanud mu maitsemeeli just eriti. Neil on küll üks rahvuslik toit banana stue mingitest erilistest, natukene kõvadest banaanidest. See soustiga banaan maitseb taldrikul nagu kartul. See on tore, ent nad söövad seda hästi palju, kuid kaks nädalat seda teha on lõpuks väsitav,“ räägib Norman. Küll aga tõdeb ta, et tooraine oli alati värske.

Norman ütleb, et kõige lihtsam oli sööma minnes tellida praekartuleid, muna ja tomatit. „Ma ei mäleta, millal ma viimati nii palju muna oleks söönud kui selle aja jooksul! Sõimegi neid hästi palju, sest need olid kõige lihtsamad asjad, mis meile istusid.“

Kohalike hämmastav külalislahkus

Külaelanikud olid rändurite vastu tohutult sõbralikud. „Inimesed oli Kenya ja Tansaania külades hästi soojad. Kui lähed linna, oled neile valge turist, kellelt kõik raha tahavad, aga külades on inimesed ülimalt vastutulelikud ja pigem annavad viimasegi ära, et sul oleks lahe ja tore olla,“ meenutab ta.

“Saime proovida banaaniõlut ja näha, kuidas kasvavad kohvipuud,” ütleb laulja. Kohalik naine tegi neile väikese ekskursiooni käigus oma aias kasvavast kohvipuust saadud ubadest värsket kohvi. „Röstis, siis peksis need puruks ja jahvatas. Tegi meile nii kohvi, nagu nemad joovad. See küll ei maitsenud kõige paremini, oli üsna tume röst ja selline kange tökat, aga see kogemus… Käia külas ringi, olla koos nende inimestega ja näha, kui toredad nad on, samal ajal, kui nad tegelikult elavad hästi lihtsat elu,“ õhkab Norman.

Salumäe räägib, et inimesed olid nii Keenias kui Tansaanias väga soojad. „Kui läksid linna, siis oled nende jaoks ikka valge turist, kellelt kõik raha tahavad. Aga külades on kõik ülimalt vastutulelikud ja pigem annavad kõik ära, et sul oleks lahe ja tore olla,“ räägib Salumäe. Foto: Norman Salumäe

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee