RETRO | Sõbrannad aastast 1928: Kui me kolmeaastastena esimest korda kohtusime, vaatasime hulk aega tõtt ja hakkasime teineteisele kohe meeldima (7)

"See, kuidas me Ehaga tuttavaks saime, on mul nii meeles, kui meeles saab üks asi olla. Kevadel oli lumi juba läinud, see oli 1928. aastal, me olime just kolmeseks ära saanud. Ma läksin verandast välja, kahe maja vahel, piiri peal, oli pumbaga kaev. Värav läks lahti ja sealt tuli üks väikene tüdruk," räägib Virve Tiirmaa, kuidas ta 86 aastat tagasi kohtus esimest korda Eha Treieriga.

Eha: Mul oli punane mantel seljas!

Virve: Jah, kapuutsiga punane villane mantel. Me siis vaatasime teineteisele hulk aega otsa ja hakkasime üksteisele kohe meeldima.

Eha: Minul on kah see pilt kogu aeg silme ees.

Virve: Ainult seda ma ei mäleta, mis minul seljas oli.

Virve elab siiamaani Tartus Riia tänava majas, mille hoovis ta 86 aasta eest Ehaga kohtus. Eha saab 20. veebruaril 89. Virve teeb sama tüki ära 25. veebruaril.

Eha: Isegi oled vana, ja siis kah veel viis päeva vanem!

Sõbrannad naeravad, mõõdavad teineteist pilguga – nad pole mitu kuud kohtunud – ja võtavad ette Virve firmaroa: võikollase kringli. Kui Virve Ehale sünnipäevale läheb, teeb ka selle kringli kaasa, ja Eha kingib Virvele jälle vutimune vastu. Nii on see olnud aastakümneid.

Eha: Me elasime alguses Võru tänaval, päris eesotsas kohe, sealt me kolisimegi Riia tänavale. See on mul esimene mälestus – kuidas ma siia tulin. Isa võttis mul käest kinni ja kõndisime, teises käes oli tal laualamp.

Virve: Sinu maja oli valmis, aga selle maja ehitas minu isa, mina olen siin sündinud.

Eha: Ema siis oli rase, kui me kolisime. Vend Alar sündis seal majas.

Virve: Mul on Alari ristsed nii meeles. Asta Veski oli tal ju ristiema. Aga kes ristiisa oli, ei mäleta. Tänavapoolses toas ristiti, meie vaatasime üle koridori pealt.

Kuidas Eha vihmaveetünni kukkus

Virve: All toas oli suur sohva ja meil lubati seal peal hüpata nii kui lustis. Sohva peal hüppamine oli väga tore mäng.

Udo Tiirmaa (Virve abikaasa): Siis oli teil veel tore mäng vihmaveelauda pidi ümber maja käimine.

Virve: Voodrilaudadest tuli kinni hoida. Eha kukkus kord siin nurga peal tünni ja minu isa päästis ta sealt tünnist välja.

Eha: Seda ma küll ei mäleta. Ma mäletan, et me mängisime trifaad.

Virve: See oli teie hoovi peal. Ühel olid silmad kinni ja teised peitsid end ära. Kui ta siis silmad lahti tegi, läks ta ülejäänuid otsima, aga need pidid jooksma kohta, kus ta enne seisis ja lööma vastu seina: "Trifaa!" Nagu vabaks löömisega peitus.

Keksukaste joonistasime hüppamiseks. See käis kah asja juurde. Ja meil oli siin kiik.

Eha: Meil oli tagaaias võrkkiik.

Palju lapsi oli meil õue peal.

Virve: Ingo oli siin ja siis see botaanik – Viktor Masing. Oskar Lutsu poeg käis meil iga päev vähemalt korra külas.

Prouad samaaegselt: Ilus poiss oli!

Virve: Ükskord mulle kingiti pupetuba, niisugune vineerist (markeerib käega nukumaja gabariidid), aken oli ja kardin oli ees ja mööbel oli sees. Mäletad seda pupetuba?

Eha: Praegu ei mäleta, aga ma tean küll neid.

Virve: Ükskord oli nii, et mina olin põrandal ja hakkasin just õiendama seal maja juures ja siis tuli suur must ämblik. Ma nii õudselt ehmatasin, et kohe karjatasin. Papa ehmatas kah, tuli ruttu, võttis selle ämbliku põrandalt ära ja viskas aknast välja. Peale seda mina kardan ämblikke. Kedagi teist ei karda.

Eha: Suur töö oli nukukleitide joonistamine.

Virve: Tegime paberist pupekleite, jah. Ma tegin veel sellise kleidi, mis jättis õlad paljaks. Nüüd käivad pidude peal niisuguste kleitidega, mis mina tegin siis oma pupedele.

Kuidas Virve kohe teise klassi astus

Virve: Eha – nüüd ta on lühemaks jäänud – oli minust ikka tükk maad suurem ja tugevam, läks kohe seitsmeaastaselt esimesse klassi. Mind ei pandud, ma olin niisugune nääpsukene ja vahel olid palavikud; öeldi, et ei ole vaja nii vara, küll jõuab järgmine aasta.

Järgmisel aasta läksin siis Tartu linna 9. algkooli, see on Reiniku kool, punastest telliskividest maja. Viidi mind kooli ja pandi esimesse klassi. Mina pistsin nutma ja läksin teise klassi Eha juurde. Ma ei tea, kes su kõrval istus, aga ajasin ta minema ja istusin sinu kõrvale.

Siis tuli Epler, kooli direktor. Mina ütlesin, et mina jään siia.

Epler käis ära ja helistas isale, et mis teha. Mu isa oli koolinõunik, käis koole revideerimas. Tuli siis direktor tagasi: isa öelnud, et mulle on vaja teha kontrolli.

No ja siis tehti kontrolli: rehkendada ma oskasin. Lugeda ma oskasin. Muide kolmeaastaselt õppisin ise lugema. Meil käis Postimees, no ma teadsin, et sõnas Postimees on vaat niisugused tähed; kalender oli seina peal, teadsin, missugune kuu on ja mis tähed selle nimes on; siis ma hakkasin mõtlema, et kuidas need tähed teistpidi saavad käia. Ja oligi mul lugemine selge, hirmus ruttu!

Nii et lugeda ma oskasin ja trükitähtedega kirjutada ka. Arvutada oskasin, aga siis uuriti, et kuidas selle käekirjaga on?

Tahvli peale kirjutati üks lause ja selle ma pidin omale vihku kirja panema. Ma ei olnud kunagi kirjutanud kalligraafias! See oli minu elu kõige raskem eksam, mul ei ole kunagi olnud nii suurt hirmu ja pingutust. Aga ma kirjutasin sealt tahvli pealt lause maha ja jäin teise klassi.

Olime 2., 3. ja 4. klass pinginaabrid.

5. klassis oli juba vaja minna progümnaasiumisse, ja me ei arutanudki ega mõelnud, miks ja kuidas, aga Eha läks Riia tänava ja mina Viljandi tänava kooli.

Eha: Naistemajaks kutsuti minu kooli. Tol korral olid ju poisid ja tüdrukud eraldi.

Virve: Miks me teine teise kooli läksime, see on mul tänapäevani arusaamatu. Koolist tulles olime ikka õhtuotsa koos.

Kuidas Pätsu ajal oli hea elu

Virve: See meie väikene Eesti aeg oli ikka kuldaeg. Nii hää oli elamine.

Kui me veel koolilapsed olime, käisime kohvikuid pidi. Võtsime käe alt kinni ja läksime, esimene kohvik oli kohe siin Kastani tänava nurga peal. Jõudsime ikka süüa neid kooke!

Eha: Et meil oli ka raha neid osta!

Virve: No ikka anti meile väike taskuraha.

Eha: Siis olid poodide aknad nii ilusad, me käisime enne pühi neid vaatamas.

Virve: Mul ema kiitis, et ka tsaariajal oli väga hää elada. Isa oli pedagoogika alal lõpetanud Peterburi koolid ära ja oli Velikije Lukis kooliõpetaja. Isa sai palka nii palju, et saatis siia vanaisale raha. Vanaisa oli ikka näidanud neid kuldkümnelisi – et milline väimees tal on, saadab kulda! Siis see kuld viidi panka ja osteti riigilaenupileteid – toona soovitati, et neid on väga kasulik osta. Pärast ei maksnud need paberid midagi."

Kuidas Virve ja Eha ükskord tülitsesid

Virve: No mina olin see õelam, mina ükskord… mis ma sulle tegin?

Eha: Mina mäletan niimoodi, et see oli just enne jõule: mina olin sinu pool, su ema küpsetas piparkooke ning sina võtsid ühe tainatüki ja panid mulle pähe! Aga mis põhjusel, seda ma ei mäleta.

Edasi oli sedasi, et sinu ema võttis sind käekõrvale – see on mul kõik nii meeles ja silmade ees –, tõi sind üles meile ja andis sind minu emale üle: et vaadake nüüd ise, mis te nüüd temaga teete.

(Prouad naeravad.)

Aga minu ema ei teinud muidugi midagi.

Virve: Eha ema mind õudselt hoidis. Ma läksin teinekord Eha otsima, teda ei olnud kodus, aga ema ütles kohe: tule, tule sisse. Istusime seal tugitoolide peal ja ajasime juttu, mina oskasin vist väga huvitavaid asju rääkida.

Kuidas Virvel sõja ajal ja sealt edasi läks

Virve oli matemaatikas kibe käsi, teda toodi koguni teise kooli õpilastele eeskujuks.

Virve: Õpetaja Mürk – ta oli pärast ülikoolis õppejõud füüsika alal – oli rääkinud Treffneri poistele (teiste seas Udole), et niisuguseid imeasju juhtub, et tüdruk oskab matemaatikat ja teeb kõik klassitööd viie peale!

Plaan minna ülikooli arstiks õppima kukkus sõja tõttu läbi, Virvet ähvardas oht sattuda tööteenistusse Saksamaale. Kõigepealt astus ta ehitustehnikumi – see võttis Virve tema gümnaasiumitunnistusega hiigla rõõmsalt kohe kolmandasse klassi. Neljanda klassi lõpetas ta 1945. aastal juba Tallinna Ehitustehnikumis ja astus kohe Tallinna Polütehnilisse Instituuti.

Virve: TPIsse viisin ma jälle oma gümnaasiumitunnistuse, muidu ma oleksin pidanud – ehitustehnikumi lõpetajana – kohe kuhugi tööle minema.

Tallinnas õppides olin ma seal täitsa üksi ja kõige suurem õnnetus oli see, et ma olin muuseas liiga ilus.

Ma jäin meestele silma. Ja ka KGB-mehed märkasid ära, et seal koolis on niisugune tüdruk, kes püüdis pilke. Seal hirmsas majas Pagari tänaval pandi mind keldrisse istuma, revolver oli laua peal. Nõuti, et ma hakkaks neile spiooniks või kaastöötajaks. Ma olin kaua aega hirmul.

Aga mul oli üks austaja, kes ikka käis minuga ja lõpuks mu isa ütles, et abielluge. Temaga abiellusingi ma, et saada endale teine nimi ja pääseda KGB tähelepanu eest. KGB jättiski mind kohe rahule.

Ta oli hea mees, ainult et ta armastas hirmsasti naisi. Lõpuks kolisin tagasi Tattusse.

Virve lahutas ja nüüd on tal Udoga käsil juba 58. abielu aasta. Arhitektipaaril Virvel ja Udol on arstist tütar.

Kuidas Ehal sõja ajal ja sealt edasi läks

Gümnasistina tutvus Eha Treffnerist pärit noormehega. Abielust sündis 1944. aasta novembris poeg, kelle ristsete aegu abikaasa arreteeriti.

Eha: Leo saadeti ära Vorkutasse, ta oli seal üle 10 aasta.

Me kirjutasime ikka. Leo kirjutas viimaks, et tulgu ma tema juurde elama. Ta ehitas miski maja sinna üles. Mina aga mõtlesin, et mis ma lähen lapsega sinna õudse külma kätte.

Siis kirjutas ta oma kursuseõele – ta jõudis natuke ülikoolis arstiks õppida.

Kui Leo uue perega Siberist tagasi jõudis, abiellus Eha teist korda. Reinuga sai ta ka tütre. Mõlemast Eha lapsest sirgusid veterinaarid. Rein võitles kaua vähiga, lõpuks andis alla.

Kuidas ehitada sõbrannale maja?

Eha elab Virve ja Udo projekteeritud majas. 1980ndatel valminud hoone paistab väljast vaadates ehk poolteist korrust kõrge; seest on aga kolmekorruseline.

Eha: Virve tegi maja seest, aga Udo tegi välimuse.

Virve: Mina joonistasin korruse valmis ja Udo tegi fassaadi. Me tegime ikka mitu varianti ja valisime parima välja. Aga kui projekt läks Jõgevale kinnitamisele, siis nood tahtsid ei tea mis asja teistmoodi teha – et ei tohtivat olla katlamaja kohal kööki. Pärast võis ikka küll!

Eha: Seal taheti lihtsalt raha saada. Ja eks nad saidki. Igavene jama oli sellega.

Virve: See on tegelikult üks ilusamaid maju, mis ma teinud olen. Maja peab olema nagu naiste king – pealt vaadates väike, aga niimoodi, et suur jalg sisse mahuks.