Mis tõde on selles, kui lüüa varvas ära ja nimetada kubemeorganeid või mingeid olendeid? Mingi pläma suust välja ajamise propa järjekordselt. Aus oleks öelda, et oli ise pime, et astumisel maas varba ees takistust ei märganud.
Eesti keelse sõna "kurat" etümoloogiliseks sõnaks on pakutud sõna "kuraator" (mitte aga võõruskumuse kohane sõna quran). Tegemist on siiski suhteliselt uue eesti keelse sõnaga, mis olevat tekkinud ristiusu tõttu (kirikutes olid kuraatorid, keda osa ristirahvast ei sallinud manitsustes sisalduva tähenärimise ja südametunnistuse torkimise, räsimise pärast). Kuradit (lühenenud vorm sõnast kuraator) seostati saatanlikkusega (vastandlikkusega), sest usuti, et ainult saatan pigistab ja kiusab inimest.
Kindlasti mitte! Eesti keel pole oma arengus leedu keele abi vajanud, kohe üldse mitte! "Kuraatori mõiste etümoloogia. Sõna „kuraator“ tuleb ladina keelest (curator) ning sellega tähistati Vana-Roomas suuremate riiklike projektide nagu teede ja akveduktide ehituse järelevaatajaid, aga nii võidi nimetada ka alaealiste õiguslikke kaitsjaid ja keiserlike ludi’de ehk gladiaatorikoolide juhatajaid. Keskajal tähistati terminiga kuraat (inglise keeles curate, saksa keeles der Kurat ja prantsuse keeles cúree) hingehoiuga tegelevaid katoliku preestreid.2 Samas võidi kuraatoriks nimetada ka näiteks pärandihaldajat." http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/kuraatori-sund/ Eesti keele seletav sõnaraamat: "1. religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan, vanakuri, vanaõelus, sarvik. Kurat eksitab, kiusab, püüab hingi./----/" "hoolekogu, kollegiaalne järelevalveasutus. Kooli, ülikooli, kiriku kuratoorium." http://www.eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=kurat&F=M Etümoloogiasõnastik: "kurat : kuradi : kuradit 'religioonis jumala vastand, kuri vaim, saatan' On arvatud, et sõnas on sama tüvi mis kura ja/või kuri. Eesti keelest on laenatud baltisaksa kurat (sõimusõna), eestirootsi korat (sõimusõna), läti mrd kurrata 'kurat' ja soome mrd kuratti (sõimusõna)." http://www.eki.ee/dict/ety/index.cgi?Q=kurat&F=M&C06=et Seto sõnastik: "kuri kuŕa `kuŕja 1. kuri, tige, halb, paha hüä lat́s tunnuss `hällü, kuri pini tunnuss kut́sikust Se Kos; inemine om kuri ku kõtt om tühi, pini om kuri ku kõtt om täüś Se Kos 2. pahandus; halbus; kurjus kuŕalõ õ̭ks keṕpi [ma] kopuda, vihalõ `nuia nukuda, tulgu uiʔ üteh (rhvl) Se; jänese tegeväk‿`kuŕja kaʔ, `uibiid `ku̬u̬ŕvaʔ Se" http://www.eki.ee/dict/setosonastik/index.cgi?Q=kurat&F=M&C06=et
Ja teie poolt mainitud vene keelse sõna eesti keelseks vasteks on ikkagi pigem langenud või halbade kommetega naine. Täpsemalt vaata alltoodult lingilt, sest Õhtulehe süsteem ei võimalda teatud sõnade väljakirjutamist. http://bit.ly/2kU9a1b
Kaks inimest suhtlevad, on üleval teema, mille sisu tõlgendab üks pool enda jaoks solvanguna, ülekohtuna, mistõttu ta laseb teise poole aadressil lendu roppuste laviini, annab roppustele abil esimese aadressil vastavaid hinnanguid, sõimab ta ropult läbi, nagu öeldakse. Sellise roppuste lendulaskmise, eriti roppustes sisalduva mõtte peale solvub esimene, suhted kahe inimese vahel saavad totaalselt rikutud. Hiljem avastab roppuste abi kasutanud "läbisõimaja", et ta eksis, ei teadnud teema kõiki nüansse, mistõttu roppuste abil läbisõimamine oli ülekohtune esimese suhtes. Aga tegu ise oli juba tehtud, ülekohus sündinud ja suhted rikutud. Sõnad, olgu nad ropud või mitte, on kui linnud, mida enam kinni ei püüa - kui nad kord lendu lastud on, siis nii on. Jah,algse sõbraliku olukorra saaks taastada siira kahetsemise ja vabandamisega, kuid alati pole seegi enam võimalik või pole inimene selliseks teoks suuteline eneseuhkuse tõttu (sest nõuab iseenda hukkamõistmist ja teise ees enda "alandamist"). Edasi tõusetub küsimus asja mõttekuses, st kas mõttekam on end distsiplineerida (sisemine enesedistsipliin) väljendamise osas (mis on emotsionaalses mõttes ebaaus) või olla emotsionaalselt ausam ja põhjustada sellise aususega halbasid tagajärgi, mida siis omakorda tuleks hakata igal üksikul juhul uuesti klaarima, kui soovitakse suhete taastamist?
Ropendajad ei valeta ning ütlevad otse välja, mida nad mõtlevad, Väljendavad seda, kuidas asjade seis tegelikult on. Aga salavavalad vaikivad ning keerutavad ja diplomaadid poetavad mittemidagi ütlevaid viisakusvormeleid.
Sommid pilluvad sõna v---u söögi alla ja söögi peale. Üldise arvamuse kohaselt, kui seda sõna kasutatakse väljapool asjakohast situatsiooni või konteksti, siis loetakse taoline sõnakasutus roppuseks. Kas nad on selle sõna eriliselt sagedase kasutamise tõttu ausamad kui need, kes söögi alla ja söögi peale sellist sõna ei kasuta või kasutavad selle asemel näiteks sõna "kurat"? Arvan, et nad ei ole ausamad ei emotsionaalses ega intellektuaalses mõttes (soomlased on palju salakavalamad kui eestlased, mu meelest). Sõna "k.urat" aga ei ole üldsegi roppus, see on filosoofiline vandesõna, mis suunatud pahategija või/ja kiusaja (kelleks "kuradit" ongi peetud) kirumisele, sajatamisele, hukkamõistmisele või siis vastupidi - heakskiitmisele (näiteks "ah sa "kurat", kus see alles lajatas, vägevalt tegi seda või teist", tavaliselt midagi mis on mh ka ebamoraalne, kuid mis samal ajal ei pruugi alati sellise tagajärjena avalduda). Kuid sõna "v---u" on kahtlemata ropp,nagu ka eestlaste sõnakasutuses nt "m----n", "t----a" jms).
ja nii mõnedki soomlased ütlevad, et neid on valesti kuuldud - tegelikult on selleks sageli kasutatud sõnaks hoopiski: (voi) hitto, millele otsing annab ka ingliskeelse versiooni - d'oh.
Mina pillun roppe või ebatsensuurseid sõnu peamiselt üksi olles. Mõni võib järeldada, et kuna ma teen seda üksi, siis kardan ma seda teha avalikult, siis järelikult olen ebaaus. Mõneti on see ka tõsi, kuid üldises võtmes pole ma sellise seisukohaga nõus! Miks? V: sest omaette rääkimine on samuti inimõigus (väljendamise õigus) nagu teistega rääkimine ning avalikult roppuste loopimine on igaühe personaalse valiku, mitte aga aususe küsimus (sest ühte ja sama mõtet saab väljendada erineval viisil, st nii ropuuste kui ka mitteroppuste abil). Avalik ropendamine võib teisi häirida, neid üllatada või isegi ehmatada. Paljud roppsuud soovivad oma roppuste abil hoopis tähelepanu saada, tegutsevad tähelepanu saamiseks maniakaalselt, roppuste abil üritatakse seltskonda kuuluda,olla tegija (vaata kus lajatasin moraalsetele põhimõtetele jms).
Omaette ropendamine on üks viis kogunenud pingeid ja segajaid ellimineerida ja suunata need õigesse kohta. Enamus teeb seda alateadlikult. Sass tegi seda teadlikult, sest nägi, kuhu see sõna läks ja mida see tegi, vahel oli see osa tööst tema juurde saabunud inimese väljadega. Kui kunagi jõuate sinna maale, et saate ise oma väljaöeldut jälgida siis on igati kasulik seda uurida.
Pingete maandamise osas nõus, jagan seda arvamust täiega. Muus osas olen küllaltki ettevaatlik. Panin teile siiski punkti pingete maandamisele osundamise eest.
Selline väide on täielik jama intellektuaalse aususe osas. Samas võiks artiklis toodud juhtmõte (väide) olla tõene üksnes emotsionaalse aususe tähenduses (kuid sedagi üksnes osaliselt). Emotsionaalne ausus ei pruugi igas situatsioonis olla moraalne ega ka mitte kultuurne. Moraalitus aga omab tagajärjena lagundavat ja hävitavat efekti nii kultuuri kui ka moraaliteadvusele, seega ka näiteks perekondlike suhete püsivusele. Kui nähtusele soovitakse anda hinnanguid üksnes seisundi ja isikuomaduse või sobivuse lõikes, siis jõutakse varem või hiljem tupikusse (sest nähtusi tuleks hinnata eelkõige tagajärjede seisukohalt). Miks peaks inimene üldse olema ropp ja ennast sellisena ka väljendama? Roppust väljendatataksegi ikkagi siis, kui see nö pähe tõuseb ja kui ka ise ropp ollakse või olla tahetakse. Ropp olemine või olla tahtmine näitab aga seda, et emotsionaalse aususe kõrval on kandvaks motiiviks ka miski muu, millest siis varjatult ja "ausalt" emotsionaalse aususega märku antakse. Iialgi pole usutav, et suhteliselt stabiilselt roppusi suust välja loopiv, oleks emotsionaalselt täiesti aus alati ja igas situatsioonis. On olemas inimesi, kes on nii emotsionaalselt kui intellektuaalselt võrdlemisi ausad, kuid kes ei kasuta sellise seisundi väljendamiseks roppusi üldse. Roppuste abil emotsionaalse seisundi väljendamine kuulub peamiselt ikkagi intellektuaalselt vähevõimekatele (sest muud moodi nad ei oska või ei taha või ole selleks suutelised ebapiisaval tasemele moraaliteadvuse ja/või madala intellektitaseme tõttu). Aus roppsuu on alles siis emotsionaalselt võrdlemisi aus, kui ta kõike seda, mida ta teiste suhtes roppuste abil väljendab, suudab väljendada ja väljendab enesekriitika võime olemasolu tõttu ka iseenda vastu. Enesekriitika võime on aga teatavasti kõige vähem väljaarenenum võime. Kuid enesekriitikata ja iseenda tegude hukkamõistmiseta ei ole ausus mitte kunagi saavutatav, ei emotsionaalselt ega ka mitte intellektuaalselt.
Pigem on artikkel jälle tõlgitud kusagilt, kui blatnidega kokkupuude puudub. Meil on tavaline ropendamine paar kuradit või saatanat, mis lendu lastakse.
Tihti võetakse ka kuradi nimi suhu. Ei hakka ju keegi soiuma, et jumal aita, mul nii valus. Järelikult on saatan märksa võimekam ja peale tema mainimist läheb nagu paremaks. Keda me peaksime siis uskuma??
KOMMENTAARID (26)