Lapiku maa teooriate põrmustaja Riin Tamm (14)

Noor teadlane on teadusteadmisi vahendanud nii kirjutavas kui ka kõnelevas meedias. Samuti tunnevad teda üle riigi väga paljud õpilased, kellele ta on käinud teadussaavutusi tutvustamas koolitundides.

Praegu doktorantuuri lõpetav teadusmagister Tamm on kõige enam saanud tuntuks neile, kes jälgivad Eesti Televisiooni saadet „Rakett 69”, mil vaatajaid üle 100 000. Juba seitsmendat hooaega meie koolinoori teaduspõhisele tegevusele virgutavas teadusvõistluses on Riin Tamm (1981) olnud viimastel hooaegadel tähtsas, põhikohtuniku rollis.

Eeltoodu põhjal võiks ju väita, et lapiku maa teooria pooldajatel ning selliste ebateaduslike ideede levitajail pole meie ratsionaalses Eestis lootust eriti kandepinda leida. Ometi – tegelikkus näitab, et vahel siiski on kuulajaid isegi nendele, kes soovitavad ravida lapsi sooda või väävelhappe vesilahusega. Värskeim lapiku maa uudis tuligi neil päevil ühest Tartu koolist, samast linnast, kus asub Tartu ülikool. Samas linnas, kus Ahhaa teaduskeskuses toimuvad „Raketi” saate salvestused.

„Siiski, kui teadust arusaadavalt seletada, on huviga kuulajaid küll, olgu siis noori või vanu. Vaja on selgitada nii, et kuulajad jõuaksid järge pidada. Olen käinud geneetikast rääkimas nii 9- kui ka 80-aastastele, kõigil lähevad mõistmisest silmad särama,” räägib Riin Tamm oma kogemustest, mida on aastatega kogunenud rikkalikult. Ikka selleks, et lapikust vähem oleks. Muide, aastal 2012 valiti ta teadusaasta saadikuks.

Ka olite taibu juba kooliajal?

Ei, siis olin täiesti nii-öelda Harju keskmine. Õppisin Tartu Miina Härma gümnaasiumis ja olin täielik humanitaar. Õppisime kõvasti inglise keelt, see on kulunud vägagi marjaks ära, kuna on ju rahvusvaheline teaduskeel. Koolis käies oli geneetikat, ala, millega juba aastaid tegelenud olen, ikka väga vähe. Nüüd on uued õpikud, hoopis teine tase ja alustatakse juba üheksandas klassis.

„Raketi” saates olen hakanud sealsetest ülesannetest palju paremini aru saama. Praegu saan öelda, et seoseid oleks pidanud õpetatama juba põhi- ja keskkoolis. Saates osalejate puhul näen, et praegused lapsed on asjadega paremini kursis.

Siiski pidasin keskkooli lõpetades sihi silme ees õppida edasi midagi bioloogia vallas. Eks see ole vist kodunt pärit – ema on lastearst, isa loomaarst. Aga inimesearstiks saada ei tahtnud. Matemaatikat ja füüsikat ka eriti ei tahtnud. Niisiis – läksingi Eesti maaülikooli loomaarstiks õppima. Isa oli väga rõõmus.

Täpselt kahe kuuga sain aru, et suured loomad – hobused, lehmad – pole ikka minu jaoks. Läksin hoopis Tallinnasse, hakkasin ettekandjaks. Vanemad muretsesid, et elu läheb vale rada. Aga ise teadsin, et see on ajutine, vaja on lihtsalt mõtteid selgitada. Sel ajal sain aru, et ei tohi leppida vähenõulikel radadel käimisega, olen võimeline palju rohkemaks. Siht oli mul tegelikult kogu aeg silma ees. Nii läksin Tartu ülikooli geenitehnoloogiat õppima. Ja üks esimesi aineid oli kõrgem matemaatika! Aga hakkama sain.

Kuidas saab õpilasest teadlane?

Lõpetasin geenitehnoloogias bakalaureuseõppe 2005. aastal, magistriõppe 2007. aastal. Kui kõik läheb plaanipäraselt, peaks kolme-nelja kuu pärast doktorikraad kaitstud olema, viimasel ajal olengi põhiliselt tegelnud doktoriõppe lõpuleviimisega.

Teadus areneb geneetikas väga kiiresti ja saavutused on üsna märkimisväärsed. Minu enda uurimistöö teema on seotud farmakogeneetikaga ehk sellega, kuidas inimeste geenid mõjutavad individuaalset ravimivastust. Nimelt mõjuvad igale inimesele ravimid erinevalt: sobivad eri ravimidoosid, tekivad eri kõrvalmõjud. See suund on pikemas perspektiivis oluline valdkond, tähendades personaalsete ravimisoovituste, pikemas perspektiivis ka ravimite väljatöötamist vastavalt inimeste geeniprofiilile. See on väga elulähedane teadussuund.

Tartus juba kasutatakse üht, minu magistritööst väljakasvanud geenitesti, et määrata, millist ravimidoosi peaksid võtma kindla geeniprofiiliga verevähki põdevad lapsed. Oma doktoritöö jaoks uurisin paljude geenide mõju ravimilagundamisprotsessile organismis.

Varem olen põhjalikumalt uurinud, kuidas mõjutavad geenid organismi vananemisprotsesse See on väga keeruline, aga samas ülihuvitav valdkond, ilmselt jätkub uurimist põlvkondadeks. Siiski – igavese nooruse eliksiiri tõenäoliselt pole.

Minu peamine suund oleks ikka individualiseeritud ravimid.

Mis saab edasi?

Kui doktoritöö kaitstud, siis…siis on kõik teed lahti, ei oskagi praegu öelda, millises suunas samme sean, teadusega jään kindlasti lähedalt seotuks. Teadus, sealhulgas geeniteadus, areneb tänu tehnoloogiate võidukäigule väga kiiresti. Samuti muutuvad meetodid odavamaks ja kiiremaks. Praegusel ajal kestab inimese genoomi täielik sekveneerimine terve nädala, varsti ilmselt mõned päevad Nüüd on üha enam võimalusi täpsemalt välja selgitada, kuidas geenid mingit haigust või selle ravimist mõjutavad, samuti on võimalik uurida väga suuri inimrühmi. Kuid ikkagi on inimese genoomis veel palju mõistatuslikku, mille uurimisega teadlased aktiivselt tegelevad.

Miks olete teinud teadusmisjonit?

Oli vist aasta 2010, kui uurisin parasjagu vananemise geeneetilisi põhjusi, sellest tehti populaarteaduslik film. Filmiti laboreis üle Euroopa, ka meie omas. Jagasin seda head õpetlikku filmi väga paljudesse koolidesse, lubasin ka ise rääkima tulla. Huvitatud koole oli lõpuks umbes 40. Käisin neli kuud nagu ringreisil, tihti kaks kooli ühe päevaga. Huvisähvatusi õnnestus esile kutsuda nii poistes, tüdrukutes kui ka õpetajates. Selle eest saingi 2012. aastal teaduse populariseerija auhinna.

Käisin hiljem populaarses võtmes oma uurimistööst rääkimas Tartu ülikooli lahtiste uste päevadel. Minu õnneks oli publiku seas oma pojaga Mart Noorma, praegune Tartu ülikooli õppeprorektor. Tollal tuntud kui tudengisatelliidi projekti eestvedaja ja saate „Rakett” kohtunik.

2013. aastal kutsuti mind „Raketi” meeskonda. Ma arvan, et mul olid head, sädemega soovitajad. Eks siis kutsusin oma vastsündinud lapsele saadete salvestuste ajaks ema hoidjaks. See oli katsumusi pakkuv aeg, aga hakkama sain! Ühtlasi õppisin saate tegemise käigus ka neid teaduse külgi, millest seni vähe aimu oli. Muidugi, saate teadustoimetus on imetlusväärne ‒ milliseid ülesandeid nad välja mõtlevad!

Kas teadus on õpilaste jaoks moes?

„Raketi” saade, õpilaste suurem kaasamine nii õpetamise kui ka populariseerimise kaudu, temaatilised raadio- ja telesaated, teadusportaalid, ajakirjad – kõik see on väga paljudes õpilastes äratanud huvi teaduse vastu. Samuti soovi ise oma kätega teooriaid läbi proovida. Noortel on üüratu huvi teada, miks ja kuidas asjad töötavad. Suur roll on muidugi õpetajatel, kes õpilasi klassist välja viivad, nii-öelda pärisellu, ka näiteks laborisse. Peale selle on vaja neile tutvustada, milliseid eneseväljendusvõimalusi mingi eriala pakub, olles siis teadlane, konstruktor või astronaut.

Ja veel – praegusaja noored on tihti päris osavaid oma mõtteid nii-öelda materjalis teostama. Eriti hea on selles mõttes seesama „Raketi” saade, kus tuleb ülesande lahendamisel teha kõike: leida töötav lahendus ning see ise valmis ehitada. Kasulik mitmeti. Esiteks – inimene areneb, kogudes peale teadmiste enesekindlust, teiseks – noor inimene jääb silma. „Raketi” edukas läbimine on iseenesest väga hea soovituskiri.

Rõõm on vaadata, kuidas võistlusel osalejad hooaja käigus küpsevad. Me aitame nende paremaid külgi esile tuua, vaimu sähvima saada ja suuname leidlikke lahendusi välja mõtlema. Peale teadmiste, miks ja kuidas asjad töötavad ning maakera pole lapik, saavad nad suure kogemusepagasi eluks, eriti teadlaseteel rassimiseks.