Blogid
7. veebruar 2017, 17:29

Kes ja mis peitub moslemiriiete all? (35)

Araabia riikides kannab enamik mehi ja naisi traditsioonilist riietust. Mehed riietuvad tavaliselt üleni valgesse kandurasse, mis on põhimõtteliselt pikakäiseline kuni maani ulatuv valge särk. Naised seevastu riietuvad musta ürpi abayasse ning katavad pead hijabi’i ehk pearätikuga. Kui moodsamad naised kannavad isegi värvilist pearätikut, siis nii palju kui mina näinud, on abaya vähemalt musta värvi.

Dubai ja Omaan olid esimesed riigid, kus ma nägin, et põhimõtteliselt KÕIK kannavad selliseid riideid. Varasemalt olin moslemiriikidest käinud vaid Egiptuses ja Marokos ning seal sellist pilti ei avanenud. Lennujaamades olin küll märganud valgesse riietatud mehi ning neid silmanurgast uudistanud. Nimelt armastan lennujaamades inimesi jälgida ja mõelda, kes nad on, kuhu nad lähevad, millised on nende elud. See on põnev.

Terrorismiga seonduvalt on islamiusk saanud meedias nii palju negatiivset kajastust. Ma võin mürki võtta selle peale, et sellegi blogipostituse alla tuleb terve rida sapiseid kommentaare stiilis, et sa, plika, ei tea midagi ja tegelikult oled häbematult vähe reisinud (65 riiki käidud, igaüks otsustab, kas palju või vähe). Islamist ja terrorismist rääkimine on libe tee, kuid ometi tunnen, et midagi selle kohta öelda. Ja ütlen välja ka: pole aus tõmmata võrdusmärki islami ja terrorismi vahele. Jah, terroristid on tihtipeale moslemid, kuid see ei ole seotud nende usuga (sest see keelab tapmise), vaid igas rahvuses ja religioonis on hulle ja äärmuslasi.

Ma jutustan hoopis mõnest vahvast kohtumisest kaetud inimestega.

Näiteks Omaanis sõitsime bussiga ning ühtäkki sisenes üks moslemiperekond: ema, isa ja kolm last. Muidu oleks nagu perekond ikka, aga lihtsalt naine oli kaetud. Ka nägu polnud näha, ainult silmad. Ta ütles mulle inglise keeles tere ja istus minu vastu. Samamoodi nagu mina teda piilusin, naeratas temagi mulle ja uuris mind. Ma olin tema jaoks huvitav. Mis siis, et mul ei olnud täielikult jalgu kattev kleit ja juuksed kaetud, ei paistnud tema silmist hukkamõistu, vaid puhast uudishimu minu vastu. See oli see hetk, kus ma mõistsin: tema on ju ka samasugune inimene nagu meie!

Ega ma varem polnud ka nende vastu negatiivselt meelestatud olnud… aga kuidagi kohmetust tekitas küll, kui nägid täielikult kaetud naist. Tegelikkuses on ju selle riietuse all tavapäraselt rõivastatud naine. Muide, paljud neist kannavad veel eriti peeneid disainerirõivaid, kahjuks ei saa nad seda mujal kui kodus näidata.

Mõned aastad tagasi Malaisias käies juhtusin nägema rannas lustivaid moslemineiusid, kellel olid spetsiaalsed ujumispüksid. Ehk siis nende ujumisriietuseks olid justkui dressid. Ma kasutan sõna „lustivad“, sest mulle ei tundunud nad kurvastavat, et nemad ei saa nappides bikiinides ringi tippida. Aga no eks sellistel hetkedel, kui näed moslemiperekonda rannas ning isa on lapsega ujumisriietes vees, kuid ema istub eemal liival, üleni kaetud, eks siis on küll natuke kahju.

Aga kes olen mina, et võõraid kombeid ja kultuuri hukka mõista?

Ela minu tegemistele kaasa ka Facebookis.