KUULSUSTE KOJAS: Oma meenutusi ja edasisi plaane jagasid Hendrik Sal-Saller ja Mihkel Raud Teatri- ja Muusikamuuseumis toimunud üritusel. Foto: Teet Malsroos
Inimesed
6. veebruar 2017, 04:00

"Roki jaoks ei ole võimalik olla liiga vana. Võib olla ainult liialt noor." (12)

Mihkel Raud ja Hendrik Sal-Saller räägivad, kuidas neist on saanud muusikud ja sõbrad.

"Sellist eesti muusikat – eesti keeles ja veel Eesti Televisioonis – ei olnud kuulnud mitte keegi. Mille kohta mu kirjanikust ema ütles muuseas, et sellel lool on ometi üks väga hea tekst," meenutab end kitarriga eesti roki ajalukku raiunud Mihkel Raud, kuidas ta esimest korda ansamblit Generaator M ja selle kitarristi Hendrik Sal-Sallerit nägi.

Nüüdseks on nad sõbrad ja koos tuurilgi käinud. Hendrik Sal-Salleri sõnul sattus aga kitarr tema kätte ainult seetõttu, et kihu bändi teha oli küll meeletu, kuid keegi kaaslastest väga hea meelega kätt kitarri järele ei sirutanud – tegelikult käisid kõigil neelud ikkagi trummide järele: lööd, sealt tuleb pauk ja ongi kõik, meenutas Sal-Saller hiljuti Eesti Muusikute Kuulsuste Kojas koos Mihkel Rauaga peetud kohtumisõhtul. "Aga kidra on… kuidas ma ütleksin… selline ninnu-nännu. Tema ei peale ei saanud loota. Eestis polnud vähemalt tollal kitarriste-eeskujusid. Igal juhul tagusin mina kodus potte ja kausse ning arvasin, et selline ongi tõsine muusika."

Ehkki noor bänd juba nurga tagant paistis, lahutas tõelisest õnnest veel üks takistus. "Meil polnud ka lauljat. Ju oli õhus tunda sedagi lõhna, et mul tuleb seegi amet oma õlule võtta. Aga laulmine ja trummimäng eriti kokku ei kõlanud. Nõnda mulle elu väga palju valikuid ei pakkunud."

Peagi jõudis kitarri juurde ka Mihkel Raud. "Päris täpset põhjust ma ei mäleta. Seepärast oletan. Ilmselt oli põhjus minu isas, kes õppis enne "Sipsiku" kirjutamist noorest peast viiulit. Hästi õppis, talle oli palgatud koguni linna parim viiuliõpetaja. Aga ühel hetkel murdis sisse kirjandus, viiul kadus kolikambrisse ja ilmus välja ainult siis, kui kusagil toanurgas kiskus peoks. Nende pidude käigus külastas meid tavaliselt väga erinevaid kultuuritegelasi, kellest ühed sagedasemad olid vennad Urbid – Tarmo ja Toomas. Nende lahutamatu kaaslane oli kitarr, mille saatel lauldi kõige erinevamaid laule. Sellest ajast hakkaski mulle tunduma, et kitarr on üks vägev instrument."

Tarmo oli Mihklile ka esimene abiline, kes aitas tal poest kitarri osta. "Polnud tema süü, et see ei olnud mõeldud mängimiseks. See oli sdelano v SSSR – juba see andis aimu, mis riistaga tegu. Selle pilli mänguaeg kujunes üpris üürikeseks. Juba kitarri keeli tuli vastu kaela suruda mitu head sentimeetrit, järelikult olid mu sõrmed peagi kui vereklombid. Aga ajad muutusid tollalgi kiiresti. Mängu tulid Saksa DV instrumendid, mis olid siiski tehtud inimeste jaoks. Minu karjäär võis jätkuda."

Generaator M põhjustas pöörde

Ehkki Sal-Salleri ja Raua tulek muusikasse jääb samasse ajajärku, tekib siiski kiuslik küsimus: kumb kummast enne teadis? "Kahtlemata teadsin mina Hendrikut enne, sest tema mängis pundis Generaator M, aga minu vägitegudest poldud Hendrikule seni veel ette kantud," usub Mihkel.

"Generaator M oli selle poolest pull punt, omamoodi fantoombänd, et seda polnud keegi oma silmaga näinud, aga kõik teadsid temast kõiki üksikasju. Meie Harju tänava hoovis ka. Mäletan, et ühel päeval tuli Enn Vetemaa poeg Markus õuele teatega, et täna õhtul näidatakse telekas Generaator Mi."

See põhjustas pöörde. "Eerik-Niiles Kross hakkas uudisest lausa värisema. Nad mängisid teles lugu nimega "Käed". See oli minu jaoks põhimõtteliselt väga oluline hetk: sellist eesti muusikat – eesti keeles ja veel Eesti Televisioonis – ei olnud kuulnud mitte keegi. Mille kohta mu kirjanikust ema ütles muuseas, et sellel lool on ometi üks väga hea tekst."

Oma silmaga nägi aga Mihkel Hendrikut esimest korda Sossi klubis, kui too ilmus trepile, käed puusas, ja küsis kurjakuulutavalt: "Mis siin toimub?"

"Ehkki ma ei teadnud, mis toimub, hakkasid meie suhted sellest hetkest edenema. Elu tähendas meie jaoks muusikat, sellest rääkisimegi."

Kauaks seda muusikajuttu veel jätkuda võiks? "Roki jaoks ei ole võimalik liiga vana olla. Roki jaoks on võimalus olla ainult liialt noor," arvab Mihkel.

Üsna sarnasel arvamusel on ka Hendrik: "Rokki tasub taguda nii kaua, kuni endal veel purakas sees. Miskipärast on aga tunne, et see purakas ei lõpe niipea."

Kuni 14. veebruarini esitavad Raud ja Sal-Saller tuuril "Raud/Saller/2" kontserdimajades laule, mida kuulates nad üles kasvasid.