Kadri VoorandFoto: Alar Truu
Katharina Toomemets 4. veebruar 2017 04:00
"Suurema osa kooliajast olin kindel, et minust ei saa professionaalset muusikut. Nägin ema-isa ja naabrite pealt, kui raske see on. Pealegi olin muusik lapsest saati nii ehk naa, see oli iseenesest mõistetav osa minu elust. Mõtlesin õppida midagi muud, näiteks arhitektuuri või psühholoogiat. Lõpuklassis käis kiiks ära ja mulle jõudis kohale, et areneda rollis, millesse olen sündinud, ongi loogilisim valik," räägib džässlaulja Kadri Voorand.

"Suurema osa kooliajast olin kindel, et minust ei saa professionaalset muusikut. Nägin ema-isa ja naabrite pealt, kui raske see on. Pealegi olin muusik lapsest saati nii ehk naa, see oli iseenesest mõistetav osa minu elust. Mõtlesin õppida midagi muud, näiteks arhitektuuri või psühholoogiat. Lõpuklassis käis kiiks ära ja mulle jõudis kohale, et areneda rollis, millesse olen sündinud, ongi loogilisim valik," räägib džässlaulja Kadri Voorand.

Möödunud nädalal napsas Kadri Voorand Eesti muusikaauhindade jagamisel kaks magusat auhinda – aasta džässalbumi ja aasta naisartisti oma. Juba nominatsioone saades ütles Voorand, et ei usu, et viib naisartisti tiitli koju. Nüüd on see aga juba üle nädala tema kodus seisnud.

Seejuures on Kadri esitatud ka riiklikele kultuuripreemiatele. Ta on antud üles lausa kolmel korral – Eesti Jazziliidu, Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia ning muusikanõukogu poolt. Kui Kadri kuulis muusikaauhindade nominatsioonidest, arvas ta, et vanakurat viskab talle vimkat.

Edasi lugemiseks: