Film

Režissöör Rainer Sarnet: “Tasuta töö või minimaalne tasu on Eesti filmi puhul tavaline.” (2)

Kais Allkivi, 2. veebruar 2017, 05:30
VÕTTEL: Rainer Sarnet „Novembri“ võtetel koos talutüdruk Liinat kehastanud Rea Lesta ning tema tülika kosilase Õuna Endli rollis olnud Sepa Tomiga. Film võeti üles novembrist 2014 veebruarini 2016, tänu välisrahastusele sai meeskond selles vahemikus lubada omale erandlikku 60 võttepäeva.Foto: Gabriela Liivamägi
“Võttepäevade hulk ja ettevalmistusaeg on kulunud nii lühikeseks, et see hakkab mõjutama professionaalset teostust. Inimesi pole võimalik hoida piisavalt kaua palgal. Eesti kino muutub isetegevuseks, inimesed teevad seda muu töö kõrvalt,” põrutab režissöör Rainer Sarnet siinse filmirahastuse pihta. Tema uusimale linateosele – “Rehepapil” põhinevale “Novembrile” – tagas hooandjate toel vändatud tutvustusklipp õnneks ka välisrahastuse. Siiski tuli enamik kostüüme hankida tasuta.

Andrus Kivirähki “Rehepapi” ekraniseeringust pidi 2005. aastal saama vabakutselise filmi- ja teatrilavastaja Rainer Sarneti esimene täispikk mängufilm, kuid tüli toonase produtsendiga jättis töö seisma. Vahepeale on mahtunud neli mud mängufilmi. Noormehest on saanud keskealine härrasmees, kes on rahul, et fantaasiafilm 21. sajandi “Kalevipojaks” tituleeritud romaani ainetel sai pikalt küpseda. Homme jõuab see kinodesse.

Möödunud reedel esilinastus “November” kinos Kosmos IMAX kutsetega külaliste ees. Mis tundega te filmi režissööri ja stsenaristina kinosaalis istusite ja publiku keskel oma kaua hautud loomingut jälgisite?

Mina ei oska oma filme ja etendusi vaadata. Montaažis ja helinduses jookseb film päevas mitmeid kordi silme eest läbi ja ma saan aru, kui ta on valmis. Et rohkem pole vaja. Aga filmi kui valmis teost ma vaadata ei oska. Esilinastusel tuleb enne vaatamist kätelda väga paljude inimestega, erutus on suur ja sisemine rütm kiire, mis ei haaku kuidagi filmi rütmiga. Minu jaoks on esilinastus filmi vaatamiseks ebamugav koht.

ESILINASTUSEL: Režissöör eelmisel reedel oma viienda täispika mängufilmi „November“ pidulikul esilinastusel. Varem on ta lavastanud filmid “Libahundi needus”, “Tabamata ime”, “Kuhu põgenevad hinged” ja “Idioot”.Foto: Martin Ahven

Samal teemal

Mis on selle plussid, et idee sai teoks tosin aastat hiljem kui algselt kavas?

Ma arvan, et see tuli kasuks, et film nii kaua küpses. Kirjutasin stsenaariumit mitu korda ringi. Palju asju sai läbi mõeldud, et vaim valmis panna. Ma arvan, et inimese üks olulisemaid väärtusi on rahu. See laseb teha kuni lõpuni katsetusi ja samas jätta mõned asjad nii, nagu nad on, võtta asju kergelt. Selline suhtumine lihtsalt kujunes välja, kuna iga asjaga selle filmi juures oli seotud mingi takistus.

Poola helilooja Jacaszek tegi muusika kaks korda algusest lõpuni ringi, sest esimene variant lihtsalt ei sobinud. Pidevalt tuli peatuda ja endalt küsida, kas see variant on piisavalt hea või on targem aeg maha võtta, teha uus ja parem. Samasugune suhtumine oli ka produtsent [Katrin] Kissal ja operaator Mart Tanielil. Kui juba niigi kulub aega ja raha, siis tasuks asju teha nii, et ise ka rahule jääd. Närviliselt jooksu pealt midagi ilusat luua pole võimalik.

Raskused muutsid meid kõiki natuke fatalistideks. Kui pärast helilooja Jacaszekiga õlut jõime, ütles ta, et elu suurim saladus on panna kõik oma probleemid Jumala õlgadele.

Kas “Novembris” lõi kaasa ka mõni näitleja, kes teil juba aastate eest mõttes mõlkus?

Täiesti uus oli praegu aga idee kasutada osatäitjatena mittenäitlejaid. Kuna kogu visuaalne kontseptsioon lähtus Johannes Pääsukese sajandivanustest mustvalgetetst fotodest, siis sai selgeks, et kõik need nartsudest kostüümid, tahmagrimm, lagunenud taluhooned ja porised maastikud hakkavad elama siis, kui ka tüübid ja näod on õiged. Mitte ainult välimus, vaid hääl, pilk, olek. Nemad jäid igas olukorras iseendaks, mitte ei loonud mingit uut kuju ei loonud. Seda polnud ka vaja. Ma arvan, et see olukord mõjus inspireerivalt ka päris näitlejatele ja avas nende sees midagi uut.

VÕTTEL: Rainer Sarnet „Novembri“ võtetel koos talutüdruk Liinat kehastanud Rea Lesta ning tema tülika kosilase Õuna Endli rollis olnud Sepa Tomiga. Film võeti üles novembrist 2014 veebruarini 2016, tänu välisrahastusele sai meeskond selles vahemikus lubada omale erandlikku 60 võttepäeva.Foto: Gabriela Liivamägi

Kuidas leidsite sobivad näod rahva seast ning ning peaosadesse 2014. aastal lavakunstikooli lõpetanud kursusekaaslased Rea Lesta ja Jörgen Liigi?

Me kuulutasime välja konkursi, kuhu igaüks võis saata enda, sugulase või tuttava foto, kelle näos on „säilinud talupoeglikku sarmi“. Fotode põhjal valisin välja tüübid, kellega kohtusin. Lasin neil lugeda teksti ja improviseerida. Võib öelda, et inimesed, kelle lõpuks välja valisin, elasid natuke samasugust elu kui tegelased, keda nad kehastasid.

Heino Kalm, kes mängib Rehepappi, on samuti mingit moodi ravitseja ja pole suu peale kukkunud. Nõia osatäitjal Klaral oli samasugune üksildane elusaatus nagu nõialgi, keda ta kehastas. Amatööride puhul on muidugi risk, kas asi läheb tööle või ei lähe. Õnneks läks. Veelgi enam – nad sobisid oma ala proffidega ideaalselt kokku.

Üle 90 aasta vana kirikuõpetaja tegi külmal talvel sama palju duubleid kui professionaalsed näitlejad. Ülesanne polnud lihtne – ta pidi mängima hullumist, aga tema tegi iga duubli täie jõuga, nii et pisarad voolasid. Türilt pärit pagar Ene, kes kehastas Imbit, valdas nii jämekoomikat kui peenemat huumorit. Sepa Tom, kes kehastas Endlit, võiks aga vabalt olla näitleja, kui ta vaid viitsiks.

Peategelasi valisin samamoodi katsetel. Jörgen Liik ja Rea Lest mängisid väga lihtsalt ja puhtalt ja sobisid ideaalselt sellesse seltskonda. Üks peab sobima teistega, selles ongi kogu näitlejavaliku saladus.

Kui öösel metsas paistavad prožektorituled, siis tundub nende valguses natuke soojem, tegevus hoiab ka soojas. Kui aga valgusesõõrist kaks sammu pimedusse satud, hakkab kõhe ja kuidagi eriti külm. Ühel öösel ütles generaator üles ja elekter kadus ära. Inimesed seisid metsas puude all vaikselt, see kestis tunde, hommikuni oli veel aega.

Öises pimedas ja külmas metsas tekib metafüüsiline äng – milleks see kõik. Aga siis näed kedagi pimeduses konutamas, viskame paar kohmakat nalja ja elu läheb edasi. Inimesed peavad olema üksteisele päikesekiired.

VÕTTEL: Rainer Sarnet "Novembri" võtetel koos peaosatäitja Rea Lestaga, kes kehastas lootusetult armunud talutüdrukut Liinat.Foto: Gabriela Liivamägi

„Novembris“ tegutsevad inimeste, vaimude ja krattide kõrval ka mitmed loomad. Kuidas te saite nad kaamera ees tegema seda, mis vaja?

Kits, hunt ja siga tulid koos oma dresseerijatega Ungarist. Need olid spetsiaalsed filmiloomad. Kogu näitlemine toimus toidu abil. Dresseerija tegi söögiga loomale rollijoonise ette – kuhu minna, kuhu vaadata. Seda korrati kümneid kordi, siis jäeti söök ära ja loom tegutses instiktiivselt oma joonise järgi. Aga tähelepanu hajus tal ruttu ja nii tuli alustada otsast peale.

Hunt on muidu selline loom, kes hoiab looduses inimesest kilomeetrite kaugusele. Nii kulus meil palju tunde ja viinereid, et ta inimese sülle roniks. Stsenaariumi järgi on ta libahunt, kelles Liina hing. Lõpuks aga saime stseeni kätte, isegi õnnetu armunud ilme oli hundil ees.

Siga aga tundus olema tõeline staar. Ta oli dresseerijate lemmik ja elas nendega ühes korteris. Teda hellitati igati, vahepeal katkestati stseen, et siga masseerida. See oli massistseen, kõik näitlejad ootasid sea järele. Ta tegutses õuna meetodil – pidevalt näris midagi, vahtis ja jooksis ringi. Kõige raskemaks osutus talle, nagu staarile ikka, vaikselt ühe koha peal istuda ja mitte midagi teha.

Millise osaga filmist te kokkuvõttes kõige rohkem rahule jäite ja kas miski jäi ka kripeldama?

See on muinasjutt, tegelased on seal mütoloogilised, kujundid arhailised. Meie ülesandeks oli luua filmimaailm, kus need asjad tunduvad loomulikud. Ja ka jutustaja ehk Kivirähki keelele, mis paratamatult filmis ei saa kõlada, tuli luua uus filmilik väljendus. Seda filmi ei saanud teha muud moodi kui eksperimenteerides, katsetades, poolintuitiivselt. Rääkida võib jube palju, aga maagia nõuab konkreetsust – kuidas, mis vahenditega? Reaalsuses sellele vasteid pole. On vaja silmad kinni panna, usaldada meeli ja hüpata.

Ka montaažis oli meie eesmärk luua luuletust, täpsustamata mis laadi luuletust. Lihtsalt see andis vabaduse luua rütme ja üleminekuid vabalt ja assotsiatiivselt. Monteerija Jarek Kaminski on vana kala, Lodzi filmikooli montaažiõppejõud, temaga võis niimoodi teha. Samal ajal jälgisime karatkerite arengut, lugu, tempot, nii-öelda tavalisi asju, aga meetodiks oli luule. See materjal lasi meid kõiki olla natuke luuletajad ja see meeldis kõigile.

VÕTTEL: Rainer Sarnet "Novembri" võtetel koos saksa näitleja Dieter Laseriga, kes kehastas mõisahärrat.Foto: Gabriela Liivamägi

Eesti Filmi Instituudilt laekus läinud nädalal pressiteade „Napp toetus pärsib režissööride arengut ja jätab projekte aastateks sahtlisse”, mille valguses on ehk veidi jabur küsida: mis järgmiseks? Sest nagu instituudi peaprodutsent Piret Tibbo-Hudgins konstateerib, võib Eesti teatrilavastaja teha kolm lavastust ühes aastas, Eesti filmilavastaja teeb paremal juhul ühe filmi kolme aasta kohta.

Kirjutan praegu stsenaariumit, millest pikemalt ei tahaks rääkida.

Kuid Piret Tibbo-Hudgins ütleb Eesti filmi rahastuse kohta niigi leebelt. Võttepäevade hulk ja ettevalmistusaeg on kulunud nii lühikeseks, et see hakkab mõjutama juba professionaalset teostust. Inimesi pole võimalik hoida piisavalt kaua palgal. Nii muutub Eesti kino sõna otseses mõttes isetegevuseks, sest inimesed teevad seda muu töö kõrvalt.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee