Kus ja miks elavad minu arvates maailma kõige lahkemad inimesed? (24)
Toona ma imestasin, kas noor eurooplanna üldse saab seda lahkusena võtta. Mina kujutaks ette, et sind tahetakse röövida või kuidagi kurja teha. Jäingi sellele arvamusele kuni hetkeni, kui ise Omaani jõudsin.
Kuna Dubaist enne Muscati bussijaama jõudmist oli kaks lisapeatust, siis leppisime bussijuhiga kokku, et ta ütleb meile, kus maha minna. Olime äsja näinud silti, et Muscatini on 20 kilomeetrit, kui bussijuht peatus ja teatas, et meie peame siin maha minema. Tahate öelda, et meie hotell on linnast väljas?!
Mõtlesime, ehk ajab bussijuht sassi. Kuna meie hotell pidi olema Suure mošee lähedal, küsisime bussijuhilt, kas see ikka on siin. On, ütles ta, ja näitas meile eemal asuvat mošeed. Mis seal ikka, ronisime bussist maha.
Nägime teisel pool teed mingeid poode ja panka ning võtsime suuna sinna. Kuna olime oma asukoha osas parajalt segaduses ja meil polnud takso jaoks kohalikku raha (sest minule üllatuseks ei pakutud piiri peal rahavahetusteenust), siis pidime oma asukoha muudmoodi kindlaks tegema. Astusime sisse ühte reisibüroosse ning küsisime, kas nad teavad, kus on meie hotell.
Ühtäkki olid mitu härrat minu ümber ja uurisid välja prinditud kaarti. Täpselt selline situatsioon, millega olin harjunud – kui sa oled üksi reisiv heledanahaline tüdruk (okei, seekord oli meid muidugi kaks), siis inimesed lausa tunnevad vajadust sind aidata. Nad arutlesid, kus hotelli asukoht on... kuni lõpuks üks ees rehmas käega ja ütles, et viib meid ära.
Nii, istuda võõras riigis võõrasse autosse? Pole just kõige parem mõte, eks. Võin kinnitada, et ei oleks seda teinud, kui tegemist oleks mõne tüübiga tänavalt. Aga selle situatsiooni puhul olid asjad teistmoodi: meie ise pöördusime nende poole reisibüroosse.
Kondoras härra, Ahmed oli tema nimi, sõitis umbes viis minutit ja pani meid hotelli ees maha. Ta andis isegi oma telefoninumbri – juhuks, kui meil veel mingit abi läheb vaja. Ta ei oodanud vastu midagi, ei raha ega seda, et temaga kuhugi läheksime. Ta lihtsalt tahtis aidata.
Teine vahva situatsioon oli see, kui hakkasime otsima valuutavahetuspunkti. Kuna oli lõunaaeg ja oht, et valuutavahetuspunkt kinni (tundub, et mõned asutused pannakse Omaanis lõuna ajal kinni), siis ütles hotelli vastuvõtulauatöötaja, et võib ise vahetada meile raha. Selgus, et neil pole piisavalt kohalikku sularaha... aga pole probleemi, ta annab raha enda taskust! Ikka selleks, et õnnetud eurooplannad saaksid minna linna avastama.
Natuke ehmatav vahejuhtum leidis aset aga õhtul. Bussipeatusest hotellini tuli kõndida umbes 20 minutit ning väljas oli juba pime. Üsna meie lähedal kõndis üks mees ja tuleb tunnistada, meil mõlemal Geidiga oli natuke kõhe, sest parasjagu polnud ühtegi teist näha. Järsku mees ütles meile midagi! Ehmatasime veel rohkem. Tegelikult tahtis ta aga meiega rääkida ja uuris, kust pärit oleme. Ma ei usu, et ta ise aru sai, kui väga ta meid ehmatas. Mõtlesime, et laseme tal natuke ettepoole kõndida, kuid siis pöördus mees jälle ringi ja küsis, kas meid on vaja hotelli ära viia, tema auto on siinsamas kohviku juures. Raputasime pead, meie hotell on nurga taga.
Vot selles situatsioonis poleks ma julgenud võõra autosse istuda, kuigi suure tõenäosusega olid mehel üllad kavatsused. Aga meid ehmatas ta küll.
Kommentaarid