Foto: Erakogu
Inimesed
27. jaanuar 2017, 16:47

Ruslan Trochynskyi: "Eesti kodakondsuse saamine on nagu loteriivõit!" (34)

“Loomulikult on mul uhke tunne. Iga inimese jaoks peaks olema uhke tunne see, et ta on kodanik. Ei saa öelda, et riigi pass on ainult paber ja pilt,” ütleb ansambli Svjata Vatra laulja Ruslan Trochynskyi, kes sai täna kätte Eesti passi ja on nüüd täieõiguslik kodanik.

“Nüüd pole ma ainult Eesti, vaid ka Euroopa liidu kodanik,” sõnab Ruslan, et rõõm on seda suurem. “Tunne on uhke ja ma olen väga tänulik kõigile, kes inspireerisid mind ajal, kui olin vaid Ukraina kodanik ning kes leidsid aega.” Tänane päev jääb Ruslani jaoks alatiseks meelde. “Kui see käes on, siis on tunne, nagu oleks võitnud loteriiga… vau,” jääb Ruslanil sõnadest puudu. “Värske passi lõhn ja tänane ilm jäävad meelde – Viljandis oli megaudune, aga soe. Sain dokumendid kätte samas linnas, kus ma Eestisse tulles elama hakkasin. Läksin kohe lossivaremetesse ja tegin passiga pilti.”

Ruslan ütleb, et kodakondsuse taotlemine võttis tal põhimõtteliselt aega 13 aastat. Kuraditosin aastaid tagasi mees Eestisse tuli. “Alguses oli reegel, et esimese ID-kaardi saab siis, kui oled 8 aastat siin elanud. Ma ootasin 8 aasta täitumist, aga vahepeal reeglid muutusid ja sai viie aasta pärast teha. Ma ei teadnud seda. Kui 8 aastat täis sai, oli mul väga kiire aasta. Oli palju kontserte ja me kõik teame, mis hakkas toimuma Ukrainas,” selgitab laulja, et vahepeal jäi kodanikuks saamise tee pooleli. “2015. aastal võtsin ma ennast kokku ja tegin kodakondsuseksamid.” Need tegi Ruslan suurepärastele tulemustele. Esimese eksami sooritas ta 23 punktiga 24 võimalikust. Keeletesti tulemuseks sai ta 89%. Tema keeleoskust hinnati järgmiselt (protsentides võimalikust punktisummast): kirjutamine rahuldav (60–75%), kuulamine väga hea (91–100%), lugemine väga hea (91–100%), rääkimine väga hea (91–100%). Mees sõnab, et põhimõtteliselt ainus, mida tal juurde õppida oli vaja, oli seaduste tundmine. “Oli mõnus tegelikult asju teada saada. Bändiliikmed ja sõbrad ütlesid kogu aeg, et ma tean asju neist paremini.”

Ukraina kodakondsusest loobumine on raskeim

Kahjuks pidi Ruslan loobuma ka oma sünnimaa Ukraina kodakondsusest. “See on väga raske, kuid kodakondsus pole rahva identiteet. Ma jään ka Eesti kodakondsusega ukrainlaseks,” sõnab ta. Kõigepealt pidi Ruslan Ukraina saatkonnaga ühendust võtma ja teatama, et soovib kodakondsusest loobuma. Siis ootas ta umbes 9 kuud, kuni president loobumistaotlusele alla kirjutas. “Naljakas oli, et Ukraina president käis just Eestis ka visiidil. Me kohtusime ja see oli väga soe – me kõik saime aru, et ma pole reetur, kui kodakondsusest loobun. Vastupidi. Ma olen väärikas ukrainlane, kes Eesti riigis elab.” Ruslani jaoks oli Ukraina presidendiga kohtumine justkui kingitus.

Sünnimaa kodanikuks olemisest loobumine oligi Ruslani jaoks kogu protsessi juures kõige raskem. “Õppida ei olnud keeruline – kõik vajalikud asjad saad internetist või õpikutest teada. Kõike raskem on sisemine arusaamine, kas ma teen midagi valesti, kui loobun kodakondsusest, eriti kui riik on sellises olukorras. See võtab aega, aga lõpuks saad aru, et ei tee midagi valesti.”

Täna õhtul tähistab Ruslan tähtsat sündmust esmalt kontserdiga Tartus jazzklubis, kus ta esitab koos Jorma Tootsiga Ukraina, Eesti ja Vene romansse. “See on meil väga uus kava, alles teine kontsert, aga juba väga hästi vastu võetud.” Õhtul aga tähistatakse kodus. “Pärast ootab mind kodus muidugi laua ümber perekond.”

Palus kolmandal kohtumisel naise kätt

Ruslan on varem Õhtulehe rääkinud, et kohtus aastal 2004 Eestis oma elu armastuse Terjega, kellega on tänaseks abielus. Nende peres kasvab kaks tütart – Kirke ja Rute – ning poeg Timur. “Kohtusime lennujaamas. Terje organiseeris festivali "Maa ja ilm" ja kutsus Haydamaky (Ukraina folkbänd, milles Ruslan kaasa lõi – K. T.) esinema. Kui lennujaamas kohtusime, tundsin ma kohe, et see on minu tulevane naine,” on Ruslan meenutanud. Õhtul anti kontsert Hella Hundi pubis, istuti laua ümber, söödi õhtust ja räägiti juttu. “Meie helimees läks Terje juurde ja hakkas teda nii-öelda sebima. Selline ilus lokkidega poiss. Mina lõin rusika vastu lauda ja ütlesin: mine ära, see on minu naine!”

Terje käis Ruslanil kaks korda Ukrainas külas ning kolmandal kohtumiskorral – Prahas Karli sillal – palus Ruslan Terje kätt. Kui oli aeg otsustada, kuhu elama asutakse, oli Ruslan kohe kindel, et tullakse Eestisse. 2015. aastal pärjati Ruslan ka presidendi teenetemärgiga.