Inimesed

Smilersi laulja meenutas koos Mihkel Rauaga, kuidas vanemate kuulsus nende lapsepõlve mõjutas

GALERII | HENDRIK SAL-SALLER: lapsena nähti minus ainult Anne Velli poega (8)

Urmas Vahe, 26. jaanuar 2017, 13:52
Foto: Teet Malsroos
"Ma polnud vist jõudnud lasteaedagi, kui juba sosistati, et Anne Velli poeg on kohal. Lapseeas ei saanudki ma kellekski teiseks kui Anne Velli pojaks," rääkis ansambel Smilersi ninamees Hendrik Sal-Saller, kes elas lapsena justkui lauljast ema kuulsuse varjus. Sama ei saa aga öelda muusik ja saatejuht Mihkel Raud, kelle vanemad, kirjanikud Eno Raud ja Aino Pervik olid ometi ka tuntud.

Foto: Teet Malsroos

Samal teemal

"Minu fookus oli kindlalt mu ema," kõneles Hendrik kolmapäeval Eesti Muusika Kuulsuste Koja kohtumisõhtul, kus ta Mihkliga jutu sekka ka mõne pala laulis. "Kuni must sai mina ise sai ja Anne Vellist minu ema. See on teema, millele ma liiga palju mõelnud pole. Pigem paratamatus, mis minu eluga rohkemal või vähemal määral kaasas käib – üle tähtsustada pole seda mingil juhul mõtet. Teinegi kord olen paratamatust ka enda kasuks pööranud. Aga tõesti, vaid paar-kolm korda elus."

Eriline päritolu ja sellega kaasnenud tähelepanu oli Hendriku jaoks pigem midagi sellist, mis võinuks olemata jääda. "Minus kasvas aga õrnas eas kui väetise jõul teadmine, et pigem tahaksin olla teistega sarnane, üks karjast. Näen seda oma pojalt. Seda mulle aga eriti ei võimaldatud, sest ma olin ju kellegi poeg." Selleks, et kuulsa ema poja tiitlist vabaneda ja iseennast üles leida, kulus Hendrikul tublisti aega: "Mulle ei tulnud ju keegi ütlema, et palju lahedam on teistest igal võimalusel eristuda, ise omaette äge tüüp. See tunne tuli hoopis hiljem, võimalik, et koos puberteediga."

Foto: Teet Malsroos

Mihkel, kes muideks on olnud Hendriku sõber juba üle paarikümne aasta ja mänginud temaga mitmes bändiski, ei ole vanemate kuulsuse painet enesel nii väga tundnud. Selle asemel mäletab ta "kuulsaks olemisega" seoses lapsepõlvest hoopis lõbusat seika, kuidas ta isa Eno Rauaga kodutanumal, Harju tänaval jalutas ja seal isa ammune tuttav Lennart Meri vastu tuli. Lennart pistnud sõrme pisipoisile lõua alla, nagu vanemad inimesed ikka, ning öelnud: "Ah, sina oledki siis see Mihkel." Pisipoiss ei teinud teist nägugi ja vastanud söakalt: "Jah, mina olengi see kuulus Mihkel, kellest nii palju räägitakse."

Sellest, et tema vanemad kuulsad on, ei saanud Mihkel enda sõnul toona arugi. "Me vähemalt ei arutanud seda tõemeeli. Ei mäleta kuidagi, et isa oleks hommikul ärganud, end saputanud ja tagunud rusikaga vastu rinda, et ma olen nüüd kuulus. Meie peres kuulsus probleemiks polnud."

Foto: Teet Malsroos

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee