Loodan, et uus valitsus ei kasuta sundüürnikke lihtsalt enne valimisi ära  (57)

Tegin sel teemal ka täna "Seitsmestesse uudistesse" loo ja mind pani mõtlema, kas tegu pole mitte praeguse võimuerakonna krokodillipisaratega sundüürnike pärast enne lähenevaid valimisi? Keskerakond on teada-tuntud sundüürnike eestseisja ja nagu me teame, siis sundüürnikke on olnud Eestis kokku kuni 100 000 inimest.

See on päris suur hulk rahvast, kes on enamuses pärit suurtest linnadest, kus kinnisvarahinnad on kallimad ja kindlasti on need inimesed Keskerakonnale valijatena väga olulised. Ajal, mil Savisaar oli võimul, planeeriti omandireformiga seotud probleemide kompenseerimiseks 300-500 miljoni krooni suurust fondi. Sellest plaanist aga asja ei saanud ja nii jäi kogu teema lõpliku lahenduseta juba viimased paarkümmend aastat. 

Ühest küljest on selge, et nendest inimestest, kes oma kodudest ilma jäid, on väga kahju. Samas aga, kuidas siis seda ebaõiglust täna hüvitada. On ju selge, et omanikud pidid tagasi saama Nõukogude võimu poolt ära võetud majad ja korterid, aga kompensatsioonimehhanismid, mis olid mõeldud sundüürnikele, ei olnud ammugi piisavad. 

Mina olen pidanud oma kinnisvara ise ostma võttes appi ka pangalaenud ja ka mu lapsepõlve kodumaja on ostetud Nõukogude ajal ema poolt - mitte ei ole saadud riigi poolt ega hiljem erastamise käigus. Samamoodi on väga paljud inimesed Nõukogude ajal, eriti maal, ise oma kodud ehitanud ja ostnud ja seda nende oma raha eest. Ka linnaosades nagu Mustamäe, Õismäe või Lasnamäe on kõrvuti täpselt samasugused paneelmajad, millest ühe eest maksti kooperatiivkorteri näol kümneid tuhandeid rublasid ja teine korter kõrvalmajas oli näiteks üüripind ja kuulus riigile ning mille üürnik sai hiljem kopikate eest erastada. 

Kui seda asja läbi selle vaatenurga analüüsida, siis tundub mulle, et need, kes said korteri erastada kümneid kordi alla turuhinna, said ka sisuliselt enda käsutusse selle lisandväärtuse, mille olid tootnud need inimesed, kes olid oma korteri või maja oma raha eest ostnud. 

Kokkuvõttes on selge, et iseseisvuse alguses oli Eesti riik vaene ja riik soovis pigem korterid ära jagada, et neile tekiksid siiski omanikud ja et riik ei peaks tegelema kommunaalmuredega. Kuid sellega tekkiski ebaõiglus ja mitte ainult sundüürnike ees, vaid ka nende ees, kes olid oma kinnisvara ise välja ostnud või ehitanud. 

Mulle tundub, et Keskerakond siiski kasutab sundüürnike omakasupüüdlikel eesmärkidel ära ja taas võetakse see teema üles just täpselt parasjagu enne valimisi. Jagatakse lubadusi, et sundüürnike probleemiga tegeletakse ja lubatakse isegi rahalist kompensatsiooni. Kuid ajaliselt, millal see kõik juhtuma hakkab, on kõik täiesti lahtine ja mingeid kindlaid kuupäevi, arutelusid jne. täpsemalt ei ole. Sundüürnike teema on niimoodi valimistelt valimisteni Keskerakonnale hääli toonud ilma, et nende jutul oleks tänase päevani mingit tulemust. Pole olnud ju ka kuulda, et näiteks Tallinna linn (mis on päris suur kinnisvaraomanik ja kes ehitab näiteks munitsipaalkortereid) lubaks tänapäeval üürnikel kümme korda alla turuhinna oma kortereid erastada. Pigem vaadeldakse neid kortereid kui sotsiaalprobleemide lahendajaid neile, kes ei suuda endale korterit osta. 

Tegelikult Tallinna linn, mida Keskerakond on aastaid valitsenud, oleks võinud ju tegeleda kõik need aastas selle absurdse sotsialismiga, mida nad nüüd enne valimisi taas lubavad. Aga siiski kordan, et mõistan, ükskõik kuidas inimene oli Nõukogude ajal oma kodu saanud, oli see talle ikkagi kodu, millest ta jäi ilma ja uue ostmiseks raha ei jätkunud.  

Praegu tundub küll, et tegu on pigem taas krokodillipisarate valamisega sundüürnike suunas, et saada nende tähelepanu ja näidata, et Keskerakond pole neid unustanud. Inimesed, kes on kannatanud, on kindlasti sellest sammust liigutatud ja lootus teadupärast kaob viimasena, aga siiski tundub mulle, et jahitakse ka pigem hääli kui tulemust. 

Loomulikult on olukord ebaõiglane ka näiteks nende osas, kellelt Nõukogude võim võttis maad ja majad ära, aga mingil põhjusel ei saadud seda tagasi anda ning kinnisvara kompenseeriti EVP-des. Ka selle kompensatsiooni suurus oli kümneid kordi madalam kui selle vara tegelik väärtus. 

Ükstaspuha, kuidas me ka ei vaata, tundub olukord praegu kõigi osapoolte suhtes ebaõiglane ehk siis mitte ainult nende osas, kes jäeti sundüürnikena oma kodudest ilma, vaid ka nende suunas toimus ebaõiglus, kellele ei tagastatud kinnisvara ega kompenseeritud seda õiglase hinnaga. Ehk oleks pidanud toona hoopiski riigi kinnisvara müüma turuhindadega, kuigi samas poleks ka see plaan andnud suuri summasid arvestades seda vaesust, mis 90ndate alguses meil siin valitses.