„Ega Veljo enam tahtnud niimoodi olla ja tema mineku aegu oli ilus ilm – päike paistis!“ (2)

Küsimusele, mis on kõige eredam mälestus, mis Jaagule seoses Tormisega meenub, kõlab kiire vastus: „Suvi. Peedu. Jõgi. Jalgratas Sputnik.“ Peab pausi ja puhkeb naerma. Mälupildid on vägagi elavad.

„Minu esimene kristalne mälestus Veljost on see, et ma seisan Peedul selle jõe kaldal, kus on ka praegu ujumiskoht ,“ kõneleb ta. „Tee tuleb mäest alla ujumiskoha poole, meie oleme suvitamas. Oli teada, et Veljo tuleb. Ootusärevus oli. Ning ta tuli! Jalgrattaga, mis oli sinine sokusarvedega Sputnik. Kolmekäiguline! See oli mütoloogiline hetk, kuidas Veljo selle võidusõidujalgrattaga tuli – nagu oleks vormeliga jõe äärde sõitnud. See oli elu hetk, kuidas Veljo tuli selle rattaga väga konkreetselt. See oli kosmos!“

Tormis oli agar jalgrattasõitja

Seoses Peeduga mäletab Johanson sedagi, et Tormis käis just nimelt Peedult Elvasse kõiki oma esimesi koorilaulutsükleid kirjutamas. „Elva rahvamajas oli klaver, mida ta sai kasutada, ning sinna käis ta Peedult jalgrattaga,“ jutustab Johanson. „Tal oli mingi vana jalgratas ja sellega sõtkus ta hommikul kella viie ajal Elvasse. „Esimesed tsüklid, näiteks „Kalendrilaulud“, on minu meelest tehtud seal Elva rahvamaja klaveri taga. Aga et tal pärast oli jalgrattaks Sputnik, oli juba järgmine etapp. Midagi sarnast juhtus siis, kui ta järgmisel korral tuli Peedule Zaporoźetśiga ja sellele järgnes juba Willis, mille ta sai kuskilt kolhoosist – rahvaluule kogumiseks.“

Mõistagi olid Jaak, Mart, Ants ja Kärt Tormise Zaporoźetśi reisijad. Alatasa. „Ma ei saa tänaseni aru, kuidas me kõik sinna sisse mahtusime,“ muigab Johanson. „See oli mingi maagia.“

Teisalt oli Tormis ka see, kes juhatas väikesed Johansonid regilaulu juurde. Sel lihtsal viisil, et lapsed olid ninapidi juures, kui Tormis nende endi vanaema juures, magnetofon kaenlas, laule lindistamas käis. „Siis tundus, et see regilaul peab ikka tähtis asi olema,“ räägib Jaak, kes ei varjagi, et oma rahvalauluarmastuse on Johansonid vähemalt osaliselt saanud agaralt sel rindel toimetanud Tormiselt.

Peenetundeline ja minimalistlik helilooja

Tormise kirest regilaulu vastu on Õhtulehele kaks aastat tagasi kõnelnud ka Metsatöllu liige ja Arhailise Meestelaulu Seltsi eestvedaja Lauri Õunapuu, kes ütles, et helilooja õpetas teda terasemalt rahvamuusikat kuulama. „Mulle meeldib Tormise rahvalauluseadete juures väga see, et ta on osanud neid teha niivõrd peenetundeliselt ja minimalistlikult kui võimalik – nendes koorilauludes on endiselt vanad külalaulud äratuntaval kujul sees,“ lausus Õunapuu toona.

Õunapuud sidus Tormisega regilaulukirg ning see tegi neist vaatamata enam kui 40aastasele vanusevahele sõbrad. Nende esimene kokkupuude oli Tormise muusikaakadeemia juures korraldatud regitoas, kuhu helilooja kutsus rahvamuusikaansambleid esinema. „Tormis on korraldanud mitmeid loenguid, kus mul on olnud au viibida, ja me oleme ka Veljoga koos õpitubasid teinud. Ma olen aastaid vedanud Arhailise Meestelaulu Seltsi ja Veljo on meie laulutubasid külastanud ja seal laulnud.“ Tormis ütles ka, et tema ja Õunapuu arusaamad lähevad ühes asjas lahku – Õunapuu ei sallivat rahvalauluseadeid, aga tema on just neid terve elu teinud. Vaidlusi nende kahe vahel ometi ei olnud. „Loomingu puhul on sul piiramatud võimalused – sa võid teha kõike, mida tahad,“ on Õunapuu kõnelenud. „See, et mulle rahvalauluseaded otseselt ei meeldi, ei oma siin mingisugust tähtsust.“

Tormise loodud seadeid hindab Õunapuu kõrgelt nende lihtsuse pärast. „Rahvalaulikule on suurim au see, kui keegi laulab tema laule edasi nii, nagu tema on neid kunagi kuulnud ja esitanud,“ lisas muusik. „Arvan, et Veljo Tormise seadete puhul võiksid vanad rahvalaulikud olla nende laulude kõla üle uhked praegugi.“