Veljo Tormis sündis 7. augustil 1930. aastal köstri pojana. Kodus olnud orelil hakkas Tormis juba poisina iseseisvalt mängimist harjutama.
Aastatel 1942–1943 võttis ta August Topmanilt orelitunde, 1943–1944 õppis ta Topmani juures orelit Tallinna Konservatooriumis. Kui konservatooriumi keskastmest sai 1944. aastal Tallinna Muusikakool, jätkas Tormis oreliõpinguid seal Salme Krulli klassis. Ta oli 1947. aastal üks selle kooli üks esimestest lõpetajatest. 1949. aastal hakkas ta samas koolis õppima koorijuhtimist.
See talle ei sobinud ning järgmisel aastal vahetas ta eriala heliloomingu vastu, õpetajaks Villem Kapp.
1951–1956 õppis Tormis Vissarion Šebalini juures kompositsiooni. Šebalini soovitusel hakkas Tormis uurima eesti rahvaviise ning tema eeskujuks sai samal ajal Moskvas õppinud Ester Mägi.
1956–1960 oli Tallinna Muusikakooli õpetaja, tema õpilaste seas oli Kuldar Sink ja Tormisest vaid viis aastat noorem Arvo Pärt. 1956–1969 oli ta ENSV Heliloojate Liidu nõustaja, 1974–1989 samas esimene asetäitja.
Aastast 1969 oli ta vabakutseline helilooja.
Veljo Tormis oli Eesti Heliloojate Liidu liige 1956. aastast.
Tormis oli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor. 1997. aastal oli ta Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Suurima osatähtsusega tema loomingus on koorimuusika ning selle olulisem osa seondub eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste igivana rahvalauluga. Tuntumad teosed selles valdkonnas on loits "Raua needmine" ning tsüklid "Eesti kalendrilaulud" ja "Unustatud rahvad".
Tormis oli eelkõige koorimuusikahelilooja. Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile, aga ta kirjutas palju koorimuusikat ka ilma folkloorse aluseta. Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele.
2010. tunnustati Tormist Riigivapi I klassi teenetemärgiga, 2015. aastal sai ta PÖFF’i elutööpreemia ja 2016. aastal välisministeeriumi kultuuripreemia.
Kommentaarid