TÕUSEV TREND: kas ühemehebändid söövad suured ansamblid välja? (17)
"Iga uus pillimees laval on kui osa küünarnukist, teda on tunda kogu aeg, ta annab isegi loole natuke teise kõla," tunnistab Anne Veski, et esineb meelsasti suure bändiga. Ent samas on sellise koosseisuga kulukas esineda. "Veskite ansambli suurus sõltub alati vajadustest, veel rohkem võimalustest," selgitab Anne.
Eesti Meelelahutajate Liidu tegevjuht Aleksander Tšernikov (tuntud ka kui Sass Nixon) koondab ühingu tiiva alla pillimehi, jõulu- ja pulmavanasid, püstijalakoomikuid ja teisigi meelelahutajaid, kes näevad ränka vaeva, et päevatöö lõpetanud inimestel suunurgad ülespoole vedada ja hing hõiskama meelitada.
"Raske hinnata, kui palju inimesi meil on," ütleb Tšernikov. "Üksikesinejaid on meil igal juhul palju ja neid tuleb aina juurde. Üksikesinejad, nagu ka ühemehebändid, on pigem tõusev trend."
"Samuti jätab esinejast kehva mulje see kui ta ei valda oma repertuaari,või loeb kusagilt sõnu maha.Elementaarne peaks olema,et kui sa pakud teenust võiks vähemalt peas olla see mida sa esitad."
KUI repsis on mitusada laulu, mille vahel tuleb valida vastavalt publikule, meeleolule jms- siis ei saa need mitte kuidagi pähe õpitud olla.
Ma ei mõtle ka selle peale, et mul peaksid kasvõi 50-ne laulu sõnad, keeruline (mitte kolmeduuriseks kohandatud) duurimajandus jms peas olema!
Siinkohal oled oma väitega liialdanud.
Oli selline arvutihuviline. Ja üks kohalik "Pavarotti" tuli talt abi paluma--et tahaks lõõritada, laulda, raha teenida--aga abi vaja.
Eks mu sõber soetas siis helivõimendus aparatuuri, kasutatud (aga muljetavaldava) süntesaatori, mikrofonid, hankis igavese hunniku laulupõhjasid, õppis sünti taga tõmblema, imiteerima ja nägusid tegema--ja läkski tegevus lahti.
"Pavarotti" plännis seosetult kitarri (ega ta õieti mängida ei osanudki)--aga lõõritas ja pidas peo meeleolu ilusasti üleval.
Tellimusi oli oi kui palju. Pubid, pulmad, sünnipäevad--kõik nädalavahetused pikalt ette planeeritud.
Asi aga kiskus jamaks, Esinema sõitmised tuli teha mu sõbral ("Pavarotti oli alati peo lõpuks ennast lambaks joonud). Ja vaatamata sellele, et investeeringud olid mu sõbra tehtud , nõudis ta raha jagamist 50/50--sest tema oli ju "staar". Vaba aja pani vaikselt tina, leidis ka oma talendi austajate hulgast üle 20 aasta noorema elukaaslase, tegi sellele isegi lapse .
Siis läks asi suure pauguga lõhki--sõbrale pakkus üks kohalik kultuurimaja kogu staffi eest korralikku hinda--ja loomulikult ta müüs kõik maha. Lisaks oli ta tüdinud põhitöö kõrvalt oma nädalavahetusi rikkuma.
"Pavarottile" soovitas--osta ise aparatuur, telli takso--ja hiilga ühemehebändina. Ja kõik raha saad puhtalt endale.
Nii lõppeski see rahva lollitamine.
Ainuke, kellest veidi kahju , oli see "Pavarotti" talendi austaja, kes jäi lapsega ilma hooleks.