Inimesed

Alari Kivisaar: "Kui sa tahad kuhugi välja jõuda, siis pead oma asja tegema väga-väga hästi ja pühenduma sellele." (18)

Aigi Viira, 16. jaanuar 2017 04:00
HEAS MÕTTES HULL: Ükskõik, mida põnevat maksimalistist Alari ette ei võtaks, teeb ta seda ülima põhjalikkusega. Ning läheb kõige paremas mõttes hulluks. Nimekiri asjadest, mida ta veel proovida tahab, on pikk. «Ma tahan pensionile!» hüüatab ta. «Siis ma hakkan tegema kõiki neid asju, mida ma tahan veel teha!»Foto: Arno Saar
Ükskõik mida põnevat maksimalistist raadiohääl ette võtab, teeb ta seda ülima põhjalikkusega. Sestap ootab ta pensioniiga – siis on aega kõik hullused läbi teha.

"Mingil hetkel jõudis mulle kohale, et mees, sa pead tegema konkreetse valiku, millele sa keskendud ja pühendud ning see peab sulle meeldima," kõneleb raadiohääl ja telenägu Alari Kivisaar päevast, kui ta otsustas loobuda ülikooliõpinguist diskorikarjääri kasuks. "Kui sa tahad kuhugi välja jõuda, siis pead oma asja tegema väga-väga hästi ja pühenduma sellele. Siis ma valisingi diskorikarjääri."

Samal teemal

Tartu riiklikus ülikoolis rahandust ja krediidindust õppinu tegi lihtsalt kannapöörde. Takkajärele ei oska ta isegi öelda, miks ta pärast keskkooli lõppu silmad säärase eriala poole pööras. "Ju see tundus ka huvitav. Aga ma ei mäleta, miks ma sinna läksin," muigab ta.

"Ju ma siis mingil põhjusel sinna läksin. Eks siis, kui keskkooli lõpetad, siis oled mingil teelahkmel. Et mis ja mida ja kuidas. Tegelesin samal ajal diskodega, proovisin sõita erataksot ja läksin ülikooli. Asjad lõpuks loksusid paika. Ma sain üsna noore inimesena aru, et ei saa korraga mitut jumalat teenida. Siis ma valisingi diskorikarjääri."

Diskoritööd tegi Tartust Annelinnast pärit Alari 17 pikka aastat. Hingega. "See oli kirev aeg. Olen ju elanud Vene ajal, üleminekuajal ja nüüdsel ajal ja kõik see on olnud huvitav protsess, päris palju asju on ju juhtunud vahepeal."

See, et Alari asus plaatide ja kassettidega tegelema, oli tema isa süü. Vähemalt nii Alari ütleb. "Isa oli muusikahuviline ja meil olid kodus kogu aeg kõige uuemad makid. Ma ei tea, kust need tulid, aga mu isa ja ema töötasid sellise koha peal, kust pääses ligi defkale. Ma ei mäleta. Mul puudub tagasivaatav ajataju absoluutselt."

Toona olid diskorid superstaarid. Vähemasti Eesti mõistes. "Näod ei olnud teab mis tuntud, aga nimed olid teada," ütleb Alari.

"Tollal ei olnud ju sellist meediatulva nagu täna, kui piisab sul raadioeetris aevastada ja juba kirjutatakse sellest, portaalid pasundavad ja paljundavad. Tol ajal, kui sul oli ajalehes Edasi väike kuulutus, et disko toimub, oli see juba promo. Käisid ja kleepisid plakateid kuhugi ja oligi kogu lugu! See oli kõva reklaamikampaania juba – kuni esimeste eraraadiote tulekuni. Siis oli võimalik endale nime teha võimsamal moel."

Esimesed kümme aastat töötas raadios rahata

Loomulikult sattus diskor Kivisaar erajaama Raadio Tartu sünni juurde. Veel enam – sattus raadiotööle. "Üsna loogiline oli, et need, kes eetrisse pääsesid, olid diskorid, kes laval esinesid," lausub ta.

"Neil oli muusika, neil oli esinemiskogemus, sest diskodel ka räägiti lugude vahele – see oli ainuvõimalik eeldus, et raadiosse üldse pääseda. Ma olen poolnaljatamisi öelnud, et esimesed kümme aastat töötasin raadios ilma rahata. See ei ole tegelikult nali. Saime mingisugust raha, aga see oli pigem sümboolne. Minu puhul oli aga number üks see, et mulle hullult meeldis see töö."

Alari ütleb, et oli juba enne raadiotöö algust sellesse lootusetult armunud. Sel lihtsal põhjusel, et töö raadios oli äge. "Minu kõige suurem õpetaja ja koolitaja oli raadio Luxembourg, mida sai kodus läbi krõbiseva raadio kinni püütud, surudes antenni vastu raadiot. Inimesed kuulasid ja lindistasid sealt laule, mina lindistasin sealt signatuure ja DJde juttu. Mind need laulud ei huvitanud."

Raadio Luxembourg oli ­Alarile kui õppematerjal. "Püüdsin aru saada, miks nad niimoodi teevad," sõnab ta.

"See on hästi oluline ka tänapäeval raadiotöö juures. Tundub küll, et seal ei ole ju midagi: vend tuleb, vajutab nuppu ja räägib oma juttu, aga tegelikult on hästi palju asju, mida sa pead teadma, kui oled raadiodiskor. Eriti, mis puudutab hommikuprogrammi – selle jaoks on terve paks piibel. See on teadustöö. Üks asi on teada, kuidas sa pead tegema, kuid oluline on aru saada, miks on nii vaja teha. Kui sa sellest aru saad, siis juhtuvad asjad iseenesest."

Reeglite sekka käib Alari sõnul seegi, et enne reklaamiplokki ei tohi mingil juhul eetrisse paisata lauset, et nüüd see tuleb. "See on kõige vihatum osa tele- või raadioprogrammist ning seda promoda on napakas," naerab Alari.

"See on üks selline nüanss. Kui inimene aru saab, et nüüd on reklaamiplokk, siis on pool plokki valutult läbi. Selliseid nüansse on hästi palju."

Kõiki neid nüansse Alari avama ei kibele. Muigab vaid, et kõneleb neist lahkelt siis, kui ta kunagi tulevikus oma koolitusfirma avab. "Võiksin päris mitmel elualal koolitusi teha," lisab terve elu kogemusi kogunud Alari, kes on tulihingeline raadiomees, kes aeg-ajalt teeb ka telesaateid.

Head saated sünnivad fanatismist

"Kui tuleb sobiv pakkumine, mis mulle meeldib, siis ma võtan selle vastu ja teen ta ära. Ma pean lihtsalt saama aru, et see on minu saade. Ma ei lähe ju tegema "Vabariigi kodanikke", kui mulle pakutaks. Annan endale ikka aru ega kujuta ette, et olen tuus, kes võib teha, mida iganes. Mõni saade mulle lihtsalt ei meeldi, mõne saatega on liiga palju vaeva – siis olen ära öelnud. Olen hoidunud sellistest saadetest, mida on vaja kogu aeg teha. Pagarisaade näiteks oli vaja purki puhuda ja siis oli meie jaoks asi lõpetatud. Kuigi see oli meie jaoks väga raske: võtted algasid hommikul kell seitse ja kestsid õhtul seitsme-kaheksani välja. See oli jube. Aga parem korraks valus kui keskmine valu pikka aega."

Päris esimene saade, mida raadiohääl tegi, oli "Meeletu maailm" koos Piret Järvisega. Igal nädalal. "Pidime neid kogu aeg jooksvalt tegema, see oli õudne!" meenutab Alari.

"Iga päev pead kuhugi sõitma, näiteks Ida-Virumaale kellegi juurde. Need saate salvestused olid ikka oh, my god! See on okei, kui tele ongi su põhitöökoht. Aga minu põhitöökoht on raadio, mulle meeldib raadio tuhat korda rohkem kui tele. Miks mulle meeldib raadio rohkem kui tele, on see, et raadiot saab Eestis teha maailmatasemel. Telet ei saa Eestis kunagi maailmatasemel teha, sest see on väga kallis. Tele on tohutult kollektiivne töö, seal on hästi palju inimesi ühe asja kallal, aga raadios sõltub eetriosa paljuski endast ja su eetripilt kõlab sama profilt kui välismaa raadiotes. Eesti telepilt ei hakka kunagi välja nägema sama proff kui riikides, kus on, ütleme nii, natuke rohkem vaatajaid. See mind teinekord natuke häirib. Pole aga hullu, teeme siis Eesti asja ja nii hästi, kui suudame. Tavaliselt sünnivad head saated fanatismist. Samamoodi, kuidas me algul raadiosaateid tegime. Pidid olema hull fanatt, mõtlesid kõik välja ise, lõikasid kokku ise – kõik!"

"Mulle meeldib vaikus!"

Et Alari aastaid tagasi pilgu fotograafiale heitis ja sellega siiani tegeleb, on üsna loomulik. Looduse pildistamises puudub müra. Oma igapäevatöös ümbritseb teda jõuline mürafoon. "Mulle meeldib vaikus," tõdeb ta ning naerab.

"Mul tihtipeale ei tööta autos ükski agregaat. Vabal ajal ei kuula ma mitte kunagi ühtegi laulu. Ma ei taha! Olen naljatlemisi öelnud, et ma vihkan muusikat. Mitte otseses mõttes, aga jah, ma ei kuula muusikat. Arvan, et olen oma muusikakoguse elu jooksul kätte saanud ja parema meelega naudin vaikust või püüan kuulata saateid, kus keegi spetsialist huvitaval teemal räägib midagi. Kui räägitakse midagi tarka. Sel juhul saan ise ka juurde midagi, saad midagi teada."

Ehkki Alarist räägitakse tänini kui innukast loodusfotograafist, siis tegelikkus on teine: ta juba ammu ei pildista üksnes loodust. Nüüdseks on tema portfoolios hulk ägedaid linnavaateid ning stuudiofotosid. Värvilisus on vahetunud mustvalge vastu. Puhas kunst, ei midagi muud. "Alustasin liblikatest ja sel oli lihtne põhjus: kui meie perre sündis keskmine laps Adrian, siis enne seda oli mu hobiks bowling. Tegelesin sellega sportlikul tasandil, käisin kolm-neli korda nädalas trennis ja käisin võistlustel. Kui aga sünnib perre väike laps, on natuke veider öelda naisele, et vaata ise, kuidas hakkama saad ning mina panen oma bowling’ut edasi päevad ja ööd."

Bowling jäi ära, kuid Alari lihtsalt ei saa ilma hobita. "Mul peab midagi olema!" kinnitab ta. "Kunagi ütles ärimees Viktor Levada, et mehel peab olema pere, töö ja hobi. Kui üks nendest kolmest lonkab, siis on midagi viltu. Tal on täiesti õigus. Mul peab olema mingi hobi, kus ma saan ennast välja lülitada nii tööst kui ka olmemuredest. Siis tuli fotograafia, sest kellele ei meeldiks pildistada."

"Kõik mu hobid on muutunud minu tööks."

Laenas Alari kolleegilt peegelkaamera, et väikelapsest ilusaid pilte teha. Kord aga maandus terrassile liblikas, kellest ta otsustas pilti teha. "Tegin pildi ja kadunud ma olingi! Üldiselt on minuga nii, et kui mulle mingi asi peale tuleb, siis ma lähen põlema. Ma ei ole selline, kes natuke proovib. Lähen ikka täiega peale."

"Ma ei ole kunagi teinud ühtegi asja raha pärast," tunnistab Alari. "Võin öelda, et kõik mu hobid on muutunud minu tööks. Kõigega on nii olnud!" Nii oli disko tegemisega, nii oli raadiotööga, nii oli ka fotograafiaga. "Ma lähen heas mõttes hulluks."

Ning mõistagi tõmbab Alari ligi uusi harrastusi. Möödunud aastal näiteks tegi ta kolme asja, millele oli pikalt, vaat et aastakümneid mõelnud. "Kõigepealt tuli mäesuusatamine, panin esimest korda suusad alla," muheleb ta, et see juhtus olude sunnil, sest laps pidi minema oma trenniga Austriasse suusalaagrisse.

"Pidin kaasa minema ja mõtlesin, et mida ma seal ikka mäe all istun. Proovin siis ära selle sõidu, sest mulle on alati tundunud, et see on kihvt. Proovisin ära ja läks käima! Jätame varustuse hinna täna mainimata, aga ma olen hull! Nüüd ma ei jõua ära oodata, millal jälle mäele saaks!"

MULLUNE TEGU: «Panin esimest korda suusad alla,» muheleb Alari, et see juhtus olude sunnil. Laps pidi minema oma trenniga Austriasse suusalaagrisse. «Pidin kaasa minema ja mõtlesin, et mida ma seal ikka mäe all istun.» Foto: Erakogu

Teisena tuli rulluisutamine, mis Alarit magnetina ligi tõmbas. "Tegime raadios ühe mängu käigus väikese show, panime rulluisud alla ja proovisime – jubedalt meeldis! Ostsin endale kohe rulluisud ja käisin mõnedki korrad sõitmas, kuni sügis peale tuli. Igasuguseid asju peab proovima elus!" Kolmandana avas Alari oma internetipoe, kus müüb T-särke. "See on idee, mis on mul kümme aastat tiksunud kuklas," sõnab ta.

"Praktilistel põhjustel. Mulle meeldivad T-särgid, aga selliseid, mis sobiksid, pole kuskilt võimalik osta. Siis tuleb ise teha! Hakkasime ühe sõbraga tegema. Leppisime kokku, et ei tee midagi, millega saaks kohe rikkaks ja mis meile hullult ei meeldi. Panime minema, sest see tundus äge."

Nüüd ongi meestel netipood aadressil www.noart.ee, mis pakub musti särke siiditrükis fotodega. Nii Alari enda kui ka teiste piltnike kogudest.

"See on puhas käsitöö!" on Alari särgipoega ülimalt rahul.

"Ühe aasta jooksul sain sellised kolm asja ära tehtud! Olen alati kõigile öelnud, et tehke seda, mis teile endale meeldib ja siis tuleb ka edu. Kui sa hakkad midagi raha pärast tegema, siis ei tule seda raha ka. Ning seegi on oluline, et oskad õigel ajal lõpetada – nagu ma lõpetasin oma DJ-karjääri. Ühel hetkel sain aru, et lähen õhtul klubisse ainult raha pärast ja head nahka sellest ei tule. Ega olnud lihtne lõpetada, sest ju ei julge, aga ei tasu karta – selleks, et uus uks avaneks, tuleb eelmine uks pauguga kinni lüüa. Mina lõin diskoukse kinni, jätkasin raadiotööga ja järgmisel kuul tehti mulle esimene teletöö pakkumine. See avanes iseenesest. Nii elus ju käibki!"

Juubilar esitleb varahommikul Facebookis lubatud laulu

Ligi neli aastat tagasi antud lubadus saab täna täietud. Toona jagas raadio Sky Plus hääl ja saatejuht Alari Kivisaar suhtlusportaalis Facebook fotot tekstiga: "Kui see foto kogub 100 000 laiki, siis Märx ja Maris sunnivad mind laulma laulu, mis läheb hitiks."

Nüüdseks on laul valmis. "Ega ma seda päris üksi teinud," poetab Alari, et selleks pidanuks ta küll muusikakooli minema, et iseseisvalt lauluga maha saada.

1990. aastatel tulid plaadikeerutajad Allan Roosileht ja Mart Mardisalu välja lugudega "Turvamees" ning "Varumees". Alaril oma lugu ei olnud. "Ma ei ole mingi laulumees," põhjendab Alari, miks tema toona lauluga lavale ei astunud.

"Teised pidasid viisi ja oskasid natuke laulda, minul ei ole viisipidamine väga hea."

Vaatamata sellele on lubatud laul nüüdseks valmis. "Tuli niimoodi välja – kes see ikka arvas, et 100 000 laiki välja tuleb ja eks ma pidin siis pingutama!" muigab ta.

"Aga eks ma olin sellega arvestanud ka, et kui see ikkagi tuleb, siis tuleb teha. Ning küll see tehtud saab, ühel või teisel või kolmandal moel. Küll ma mingi lahenduse leian."

Alari laul räägib sellest, et aeg-ajalt tuleb elu üle vaikuses mõtiskleda, sest elu kingib inimestele vaid ühe sõidu. "Elu on nagu autosõit. Kui sa liiga aeglaselt sõidad, ei jõua kuhugi. Kui sa liiga kiiresti sõidad, võib see kurvalt lõppeda. Tuleb leida õige tempo ja õiged sõiduvõtted."

Alari tunnistab, et ta alles otsib õiget tempot. Nagu enamik inimesi.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee