Robert Galbraith, "Kus on kurja kodu?", 2016, Varrak, tõlkinud Anne Kahk.
Raamat
16. jaanuar 2017, 08:24

ARVUSTUS: „Kus on kurja kodu?” toob lugeja ette sarimõrtsuka õõvastava sisemaailma (1)

Robert Galbraithi (pseudonüüm, mida kasutab krimikirjanikuna J. K. Rowling) kolmas Cormoran Strike’i romaan algab nimetu mõrvari meenutusega eelmisel päeval korda saadetud tapatööst ja üksikasjaliku kirjeldusega sealjuures kogetud naudingust. Oma mõtteid ja tundeid jagab maniakk lugejaga raamatulehekülgedel korduvalt, kuid tema isik jääb peaaegu lõpuni tundmatuks.

Eradetektiiv Cormoran Strike’i sari on keerulise süžee, veenvate tegelaskujude ning rikkalike üksikasjadega tänapäeva krimikirjanduse tüüpiline helge näide. Seekordses loos "Kus on kurja kodu?" tegutsevad veelgi hämaramad tegelased kui eelnevais.

Esimesena saame tuttavaks meessoost sarimõrvariga, keda kannustab haiglane arusaam, et naised on väiklased, alatud, räpased ja närused. Turtsakad tulehargid, kes kujutavad ette, nagu oleks mehe asi nende tuju üleval hoida. Alles siis, kui naine lamab su ees surnult ja tühjaks kaabitult, on ta muutunud puhtaks ja salapäraseks ning väärib imetlust. Siis on ta täielikult sinu. Roimar võtab elusid lihtsalt tapmislustist, võttes nende kehaliikmeid kaasa kui trofeesid.

Mõrtsukas kavatseb detektiiv Cormoran Strike’ile kätte maksta kunagise süüdistuse pärast, mille too talle veel sõjaväeluures töötades esitas. Ta ihkab Cormorani elu põrguks muuta ning hävitada nutika mõrvade lahendaja karjääri. Seega on ta valinud oma järgmiseks sihtmärgiks Cormorani sekretäri ja paarilise Robin Ellacotti.

Ühel esmaspäeval toob kuller Cormorani detektiivibüroosse Robinile adresseeritud paki, mida avades leiab Robin naisterahva mahalõigatud jala. Kohale tuleb kutsuda politsei. Strike kammib mõtetes läbi oma mineviku ja tema arust võib sellise võika teo taga olla neli meest, keda ta varasemast teab. Ta jagab oma kahtlusi politseiga, kuid politseiuurija keskendub vaid ühele mehele, kes on politseile vana tuttav. Kui tolle kahtlustatu süü kinnitust ei leia ja selgub mõrvatud naise isik, tuleb Cormoranil ja Robinil ajada ülejäänud kolme võimaliku kahtlusaluse jälgi.

Nagu ikka kipub olema, pidurdab politsei erauurijaid ja keelab bürool sootuks sarimõrvari looga tegeleda. Cormoran otsustab tõelise mõrvari peatada koos kuritegelikku maailma kuuluva lapsepõlvesõbraga.

Ehkki Cormorani ja Robini koostöö pannakse proovile, paistab lõpp lootusrikas ning tundub, et oodata võib järgmistki mõrvamüsteeriumi, mida sama tandem lahti harutama asub.

Autor on hea jutuvestja. Lugu paneb kaasa elama ja üllatab korduvalt. Mõrtsukal õnnestub arukas detektiiv ära lollitada ja üle mängida, nii et võika mõttemaailmaga mehe isik saab selgeks alles üsna raamatu lõpus.

Kirjanik on kõik detailideni läbi mõelnud ja end Briti sõjaväeluurega põhjalikult kurssi viinud. Tühja ja loosse mittepuutuvat teksti on raamatus vähe.

Seda, kes pole „Käo kukkumist” ja „Siidiussi” lugenud, julgustab ehk teadmine, et Strike’i romaanid on üsna universaalsed – mõistetavad ja kaasahaaravad ka iseseisvatena. Teises ja kolmandas osas leidub tagasivaateid Cormorani ja Robini elule, mis aitavad loost paremini aru saada. Nii ei pea raamatusarjaga tutvumist ilmtingimata alustama esimesest osast.