tavaliselt on downi sündroomiga lapsed rõõmsameelsed ja neile meeldib väga jõukohaseid asju koos täiskasvanute või teiste lastega teha , nad on sellised päikeselised isiksused . Tegelikult , kui peaks võrdlema kumb vanem oma lapsest rohkem rõõmu ja südamesoojust tunda saab - kas rõõmsameelse downi vanem või pahura varaküpse probleemse kõige vastu protestiva teismelise vanem , siis ma vastust ei teagi. Loomulikult kaasneb väikese downi kasvatamisega mure tema tuleviku pärast. Kuid paljud downid on võimelised ära õppima mingi lihtsa töö ja seeläbi leidma endale tegevust. Määrav on pere ja sugulaste toetus , öed-vennad ja muud samaealised sugulased on need kes väikesele downile täiskasvanueas tugiisikuteks võiksid olla.
Mind huvitab, mis saab edasi? Mis saab siis, kui vanemad on vanad ja haiged? Kas need puudega naljakad lapsed saavad ise endaga hakkama või peavad õed-vennad nendega tegelema? Või sotsiaalhoolekanne?
Selleks on toetatud elamise jms kommuuni variandid. Nad suudavad väga hästi hakkama saada kui neid väheke abistada. Sugulased elavad oma elu rahulikult edasi. Tore on kui pereüritustele ka Downi noort kaasatakse:) Mujal maailmas on see nii, ainult Eestis lõppeb Downi lapse ilus elu täiskasvanu ikka jõudes ja kooli lõppedes ära. Eesti ei ole veel valmis nende normaalseks eluks (nagu meie, terved seda näeme). Isegi koolis soovitatakse varakult juba hakata hooldekodu välja valima :(
Olukord, mida kellegile ei soovi. Jõudu ja vastupidavust lähedastele, sest just nendest sõltub tema heaolu. Samas haigeid lapsi on väga palju, kes kõik ei sünni haigetena, vaid vale diagnoosi tõttu on hullemas seisus, kui kõnealune.
Kusjuures Eestis sünnivad suuremas osas Down sündroomiga lapsed alla 30 a. emadel. Ja isad enam-jaolt samas vanuseklassis. Kümnest emast ca 8 on nooremad kui 30 a :(
ei sünnitaks iialgi haiget last kui juba arstid sellise diagnoosi panid mis see mees peale vanemate kaotust tegema peaks ,praegu osutab see usumees naljakusele.
KOMMENTAARID (26)