Hannes Hermaküla sai kolm päeva pärast poja sündi teada, et järeltulijal on Downi sündroom (26)

Hermaküla kirjutas eile Postimehes loo enda pojast, et toetada ema, kes otsustas olenemata diagnoosi teada saamisest teadlikult Downi sündroomiga lapse sünnitada. Hermaküla kirjutas, et ta ei kujutaks oma elu ilma Kaarlita ettegi ning tema pojal on õigus elada sama palju nagu teistelgi. “Täpselt sama palju kui ema Teresal, Arvo Pärdil, Stephen Hawkinsil või sinul, kes sa seda loed. Me taome endale vastu rinda inimkonna saavutuste eest. Me teame, kuidas elu alguse saab, meil on eriline eesõigus elu luua, aga sealt edasi areneb kõik omasoodu. Elu võtab üle ja on oma väeti alguse juures tohutu potentsiaaliga,” kirjutas ta. 

Kaarel on Hermaküla peres teine laps. Sellest, et Kaarelil on Downi sündroom, sai pere teada kolm päeva pärast pisikes poisi sündi. “See oli minu elu kõige hullem hetk ja kõige hullem periood, terve mu maailm värises kokku. Ma mäletan, et ma sisemiselt värisesin, ma ei ole kunagi sellist asja kogenud. See oli tugev löök ja siis me tasapisi üritasime sellest üle saada. Me olime väga läbi, ega ei teadnud mis ees ootab,” meenutas Hermaküla. 

Mehe sõnul ei viidanud miski sellele, et pere teise lapsega võiks midagi valesti olla. Esimene laps sündis täiesti tervena ning teine rasedus kulges samuti täiesti normaalselt. “Ma olin arusaamal, et kui esimene laps sünnib geenerikketa, siis teine tuleb ka väga hea välja,” ütles ta. 

Siiski tuli olukorraga leppida ning kuidagi eluga edasi minna, sest lapse eest oli vaja hoolitseda. “Ma mäletan, et minul kui mehel oli suhteliselt raske seda alguses omaks võtta. Ma ei kaalunud korrakski seda, et ta ei ole minu poeg ja ma ei võta teda omaks, lihtsalt raske oli protsessida, see oli teistsugune kui teise väikse vennikesega,” rääkis mees. 

Kahjuks ei suuda paljud mehed toime tulla puudega lapse kasvatamisega, seetõttu leidubki palju üksikvanemaid, kellel on eriti raske, sest peavad üksinda puudega last kasvatama. Hermaküla sõnul saab ta aru, mida mees üle elab, kui perre puudega laps sünnib, kuid ta ei õigusta seda, et isad seetõttu oma pere hülgavad. “Igaljuhul on kahekesi teda palju kergem kasvatada ja see on kahetsusväärne, et mõned emad ja vahel ka isad peavad seda üksi tegema,” sõnas ta ning lisas, et tal ei tulnud kordagi mõttesse lahkuda. “Aga sellesse rolli, Downi sündroomiga lapse vanema rolli elamine ja harjumine on omaette töö ja omaette tegemine, see on teistsugune,” ütles ta. 

Hermaküla sõnul ei teadnud ta varasemalt Downi sündroomist väga midagi, kuid oli selliste lastega varasemalt Ameerikas elades kokku puutunud. 

Hermaküla sõnul teeb tema poeg Kaarel kõike, aga ta teeb kõike natuke aeglasemalt ja teistmoodi ning tal on välja kujunenud kindel rutiin. “Näiteks ta alati sööb kaks vorstivõileiba ära, kõigepealt sööb vorsti pealt ära ja leiva järele. Siis ta sööb alati kaks kommi, kui pakud talle kolm, paneb ta ühe tagasi ja võtab kaks,” jutustas mees. 

Lisaks on Kaarli lemmiktegevuseks salaja isa iPadi varastamine ja sellega enda pildistamine ja filmimine. Ükskord tõi ta sellega isale ka paksu pahandust kaela. “Mul on juhtunud õhtut juhtides niimoodi, et ma olen soliidsel üritusel, kus olid tähtsad ametnikud ja ma pidin laval õigel ajal õiget asja ütlema ja siis ma ei saanud selle inimese nime kätte, sest mu iPadi mälu oli täis. Ta oli salaja päeval teinud pilte juurde, kuigi hommikul oli kõik korras, ma kontrollisin. Ja ma ei saanud nii kiirelt neid ära ka kustutada. Nii ma siis seisin seal ja üritasin midagi välja mõtelda, jube piinlik oli, ei saanud öelda ka mingile tähtsale kantslerile, et teie seal, punase lipsuga härra, kas te tuleksite siia ette esinema,” naeris Hermaküla. 

Mehe sõnul ei suudaks tema öelda naisele, kes on rase Downi sündroomiga lapsega, kas ta peaks sünnitama või mitte. “Aga ma võin kasvõi talle neidsamu videosid näidata oma pojast, kes on naljakas. Täitsa elus, lahe kuju, lihtsalt teeb asju omamoodi,” sõnas ta. 

Hermaküla sõnul juhtuski sama tema kunagise klassiõega, kes üsna kõrges vanuses rasestus ning ka tem sai rasedana olles oma lapsele Downi sündroomi diagnoosi. “Ta helistas mulle kohe ja me rääkisime, hiljuti rääkisime sellest veel ja ta ütles, et see oli väga innustav. Tuli välja, et tegelikult oli laps täiesti terve tüdruk, ühtegi viga ei olnud. Minu jaoks on elu suurem kui meie ise ja see kui ma nüüd, 12 aastat tagasi, siis kui poiss sündis, oleks sellest rohkem teadnud, oleks ma rahulikum olnud, sest täna ma tean, et see sündroom pole nii hull midagi,” rääkis ta ning lisas, et ta siiski julgustaks naisi sünnitama. 

Hermaküla sõnul on võimalik Downi sündroomiga last kenasti kasvatada, kuigi muidugi leidub ka raskusi. “On võimalik, ta on raske, keeruline ja teistsugune, samas ta on naljakas ja lõbus. Seda asja tulebki huumoriga võtta, seal on kaks asja koos käsikäes.”