ARVUSTUS: On aeg islamiga kohaneda (100)

Kirjanik Michel Houellebecq’i viimane romaan „Alistumine“ ilmus Prantsusmaal 2015. aasta 7. jaanuaril. Samal päeva ennelõunal toimus Charlie Hebdo terrorirünnak, kus hukkus 12 inimest. Turunduslikult poleks Houellebecq midagi paremat saanud ette kujutadagi: kirjanikul ilmub romaan, mis käsitleb Islamiliidu võimule tulekut ning samal päeval panevad islami radikaalid toime riigi ühe verisema terrorirünnaku.

Huvi raamatu vastu oli garanteeritud, toona räägiti sellest palju ka Eesti meedias. Ja tuleb tõdeda, et meediakäraline reklaam täitis ootused. Tegu on nauditava ja huvitava tekstiga, mis üllatuslikul mittehoullebecq'ilikult ei sisalda suuri labasusi. Teatavasti on Houellebecq tuntud oma provokatiivsete islamiteemaliste sõnavõttudega.

Lugu jälgib Prantsusmaa muutusi läbi 44aastase Sorbonne’i ülikooli kirjandusõppejõu François, kes kaotab revolutsiooni käigus kõik: töö ülikoolis, sest ta pole astunud islami usku, mis on haridusasutuses töötamiseks kohustuslik, ja oma armastatud juuditari Myriami, kes pageb islami eest koos oma vanematega Iisraeli. Kuid saanud revolutsioonilt obaduse, mis François pikali lööb, ajab ta ennast maast uuesti püsti ning näeb, et uues elukeskkonnas polegi olukord kokkuvõttes nii jube kui võis arvata. Jah, muutused on toimunud, naised ei kanna enam seelikuid-kleite ega oma kohta tööturul või avalikus ruumis, aga avanenud on teised võimalused, mis peaksid igat üksikut keskealist meest väga kõnetama, nagu näiteks võimalus siduda end kuni nelja (verinoore) naisega. Tuleb rõhutada, et Islami revolutsiooni vaadatakse just läbi keskeakriisi põdeva mehe. Naisperspektiiv tuleb lugejal endal ette kujutada.

Jättes kõrvale islami kaasnevad konkreetsed muutused, nagu polügaamia ehk mitmikabielu, naiste roll ühiskonnas ning koraanipõhine haridus, lahkab romaan teise suure teemana kultuuride jõuvahekordade vahetumist. Läänelik maailm ja kristlus on progressiusu ja katoliku kiriku võimu vähenemise tõttu hääbumas ning laguneb nagu Antiik-Rooma omal ajal.

Üles ehitamisel on midagi uut, Islamiliidu juhil Mohammed Ben Abbes on suured plaanid. Ta tahab Prantsusmaa najal luua Islami-Rooma impeeriumit, mis liidaks läbi religiooni Araabiamaid ja Põhja-Aafrikat Euroopa kontingendiga. Muide, impeeriumi huviorbiidis on ka Eesti. Siinkohal tuleks rõhutada jällegi seda, et vahendiks on diplomaatia, mitte radikalism. Romaanis kehastab Abbes väga karismaatilist ja tasakaalukat poliitikut, kes teeb enda ametikaaslastele pika puuga ära.

Kuidas kultuuridevaheline jõuvahekord vahetub? Põhiliselt läbi järelpõlvede: lääne inimesed naudivad elu igal rinnal ning lükkavad pereelu tahaplaanile, mida islamis ei tehta. „Nende [Islamiliidu] meelest on peamised küsimused demograafia ja haridus. See osa rahvastikust, kes kõige arvukamalt järglasi saab ja kes suudab edukalt oma väärtusi edasi anda, on võitja“ (lk 56). See on ju elementaarne, Watson! ütleks Sherlock Holmes.

Kui vaatame laiemat pilt, siis on näha, et kohanemine islamiga toimub juba praegu meie ümber. Londoni linnapeaks valiti eelmisel aastal islamiusuline Shadiq Khan ja USA sõjavägi viis hiljuti sisse muudatused, mis lubab religioossetel põhjustel kanda muuhulgas turbaneid, hidžaabe ning kasvatada habet.

Kas aga väikesed muutused toovad kokkuvõttes kaasa ühe suure muutuse, nii nagu Houellebecq seda prohvetlikult kuulutab, näitab vaid aeg. Põhjust jälgida Euroopa poliitilisi arenguid islamisusulistel teemadel, annab romaan piisavalt.