100 aastat eesti trummitaldrikuid, mida eelistavad maailma tuntuimad rokkarid (2)

Iron Maideni trummimees Nicko McBrain avastas enda jaoks Paiste trummitaldrikud juba enne seda, kui ta 1982. aastal kuulsa Briti hevibändiga liitus.

Ka pärast seda, kui ta on Maideni ridades salvestanud 13 stuudioalbumit ja andnud lugematul arvul kontserte, on Nicko samale tootjale truu.

"Kahtlemata on Paiste trummitaldrikud maailma parimad," kiitis 2011. aastal USA raskemuusikabändi Slipknot trummar Joey Jordison, kes kasutab Paiste Rude-sarja taldrikuid.

"Need mitte ainult ei ela üle seda, kuidas ma neid kuritarvitan, vaid kõlavad ka paremini kui ükski teine taldrik, millega ma olen mänginud. Slipknot ei kõlaks ilma nendeta samamoodi." Ka Judas Priesti trummar Scott Travis kinnitab, et Paiste trummitaldrikud sobivad metal-muusikale omaseks pidevaks kõvaks kõmmutamiseks.

Kuid Paiste trummitaldrikute kõmin saadab ka poptähtede Adele’i, Lady Gaga ja Miley Cyruse esinemisi, samuti kasutavad eestlaste asutatud firma taldrikuid ja gonge sümfooniaorkestrid.

Maailma suuruselt kolmanda trummitaldrikute tootja Paiste seos Eestiga tuli siinmail jutuks mullu novembris, kui eesti juurtega löökpillimeister Robert Paiste 84aastaselt suri.

Mees, kes pääses Guinnessi rekorditeraamatusse maailma suurima käsitsivalmistatud gongi loojana – läbimõõt on sel siiani tootmises oleval hiiul mõni sentimeeter suurem kui kaks meetrit –, oli seitsmeaastane, kui tema pere II maailmasõja puhkedes Eestist Vene võimu eest Poola pages.

Roberti noorem vend Toomas, kes vastutas hiljem ühises ettevõttes äripoole eest, oli siis vaid paarikuune. Nende isa Michail M. Paiste hoidis vanaisa Michail Toomas Paiste loodud trummitaldrikumarki edukalt elus ka piiri taga, kuni pojad aastal 1963 juhtimise üle võtsid.

Firmat tuli aina otsast alustada

Ent kuidas ühtede maailma hinnatuimate trummitaldrikute lugu alguse sai ja mis on Paistete edu saladus? Võtame ekskursioonil perekond Paiste suurimpeeriumisse giidideks pillipoe IS Music Team tegevdirektori Raivo Sersant ja Paiste Eesti müügijuhi Meelis Kasepalu, kes vastutab kogu Ida-Euroopa, sealhulgas Baltimaade, Venemaa ja Ukraina müügitulemuste eest.

Mõlemad mehed saavad end lugeda Paistete ammuseks tuttavaks. Nad on vennaste Roberti ja Toomasega kohtunud nii Tallinnas kui ka Luzerni külje all järveäärses mägilinnakeses Nottwilis, kust leiab Paiste peakorteri.

Samas jäävad Paiste-asjatundjad üsna kidakeelseks, kui jutuks tulevad perekonna Eesti-aastad. Firma algusaastatest rääkides saavad nad toetuda üksnes mõningaile nappidele perekonna käsutuses olevaile ülestähendustele.

Teada on see, et pärast tsaariarmeest erruminekut 1901. aastal rajas Roberti ja Toomase vanaisa Michail (ka Mihhail või Mihkel) Toomas Paiste Tallinnas algelise muusikapoe, kus ta müüs noote ja pille. Ent suurima kassa andis talle pilliparandus. Paistele ja tema sellidele ei valmistanud peavalu ükski instrument, muuhulgas ka klaver ja viiul.

On säilinud mälestusi, mille järgi sündisid esimesed Paiste nime kandnud trummitaldrikud 1906. aastal. Nimelt olevat üks orkester lasknud Paiste juures täieliku käsitööna valmistada paari taldrikuid. Peres leviva legendi järgi sai see teoks Lillekülas asetsenud värkstoas.

Peagi seejärel kolisid Paisted Tallinnast Peterburi, kus oli väljaspool siinseid piire suurim eesti kogukond. 1917. aastal sunnib revolutsioon Michail Toomast ja tema peret kodumaale naasma.

Pillide parandamise kõrval hakkas pereisa üha enam kontsertbändide jaoks trummitaldrikuid meisterdama. Poja õhutusel saigi sellest pereäri põhileib ning 1928. aastal firma üle võtnud noormees arendas taldrikuid isikupärasemaks, samuti hakkas ta valmistama gonge. Tulid esimesed auhinnad, Paiste märgiga trummitaldrikud jõudsid ka Euroopasse ja isegi USAsse.

Vennad Toomas ja Robert pidavat pärinema Paistete Saaremaa liinist. Ema Lilla juured ulatusid aga mingit niiti pidi isegi Saksamaale. Kui pere haistis 1939. aastal õhus tulevat muutust, kulges nende tee läände. Poola jäädi terve maailmasõja ajaks, mis oli piisav uue muusikaäri alustamiseks.

1945. aastal liikus perekond sõjapõgenikena edasi Põhja-Saksamaale Rendsburgi. Seal peatusid nad mittemidagiütleva heinaküüni ees, kuhu seadsid sisse esimese tehase moodi pugeriku ja Paiste-nimeline äri käivitus kolmandat korda. Ehkki ümberringi käis sõda, andis see küün oma riigi jaoks märkimisväärset toodangut ja mis üle jäi, kõlbas ka väikeseks ekspordiks.

Siis koliti taas, kõrval asuvasse püsivasse tehasesse. Juba varasemast Paiste nimele tekitatud hea maine ei seadnud erilisi nõudmisi turundustööle. Rendsburgis tegutseb siiamaani üks Paiste kahest Euroopa tehasest, kuid põhitootmine on siirdunud Šveitsi, nagu perekond isegi 1957. aastal.

Viimane liikumine toimus 1981. aastal, kui Paisted lõid endale tugipunkti maailma suurimal muusikariistade turul USAs.

Hind mõnekümnest 500 euroni

Kaunikõlaline kvaliteet, mida kiidavad suurimad muusikanimed, sünnib Meelis Kasepalu sõnul läbi suure töö ja lõpmatute katsetuste. "Paistel on töös umbes 20 eliittaldrikusarja, mis toovad muusikasse eriilmelisi helisid.

Neidki täiendatakse pidevalt," räägib Kasepalu. Selles aitab kaasa tipp-trummareilt saadud tagasiside. Maailma eri piirkondades kuulub niinimetatud Paiste-klubisse tuhandeid löökpillimängijaid, kelle arvamused jõuavad müügijuhtide abiga tootjateni.

Kasepalu on Šveitsis käinud ka selles kuulsas toas, kuhu pääsevad eriti valitud silmad, täpsemini kõrvad. Kui vastavast pronksisegust on täpseks mõõdetud kettad valmis lõigatud, hakkab peale nende töötlemine.

See tähendab lõõmutamist, trugimist ja vajadusel ka treimist, järgneb häälestamine, pinnatöötlus ja kaitsekihi pealekandmine. Alles siis järgneb tehnoloogiliselt kõige keerukam osa.

Iga valminud taldrik peab helisema ühesuguse kõlaga, olgu see partii teine või 400. eksemplar. Selle kontrolliks tehakse iga sarja igast taldrikust etaloneksemplar, mille tämbrile peab iga tootmisest tuleva mänguriista oma väga täpselt vastama.

See on üsna primitiivne töö: liinimasina otsas istub inimene, kes helistab vaheldumisi liinilt tulevaid taldrikuid ja etaloni, püüdes leida nende helinas vahet. Kui seda ei ole, on tehtud töö perfektne. Kui treenitud kõrv tuvastab hertsides väikesegi erinevuse, läheb taldrik tagasi tootmisse või rängema vea puhul ümbersulatamisele.

Etaloni uuendatakse teatud aja tagant – iga töötav asi ju väsib. "Põhimõte on selles, et kui Tallinna tuleb mõni inglise bänd ja nende trummar lööb heliproovis selle või teise seeria löökriista puruks, peaks ta Tallinna Paiste poest saama täpselt samasuguse asendustaldriku.

Paiste on ainus firma maailmas, kes endale sellist luksust lubada jõuab," märgib Kasepalu. Samas varjab Paiste ka kõige hoolsamalt, kui mitu kõrgema kategooria taldrikut tehastes päeva või aasta kohta valmib.

"Taldrikute hinnad sõltuvad kasutaja vajadusest. Kallimate stuudios ja kontsertidel mängimiseks mõeldud profitaldrikute hinnad ulatuvad 400–500 euroni, kuid algaja või poolprofessionaal ei pea endale sellist taldrikut ostma," lausub Kasepalu. Nii hakkavad Paiste trummitaldrikute hinnad pihta mõnekümnest eurost.

Kinkisid ERSO-le gongi

Raivo Sersandil on rääkida aga säärane lugu: "1994. aastal helistas mulle toonane ERSO direktor ja kurtis, et nende orkestri gong on külakorda käies muutunud üsna viletsaks. Võtsin esimesel võimalusel ühendust Toomasega ja toru teises otsas ei kulunud sekunditki, kui otsus oli juba sündinud.

Kui lüüriliselt, aga samas ka praktiliselt see kõlas: "Saatus ise on meile kätte mänginud võimaluse Eestisse tagasi tulla suure pauguga. Mul on suurim heameel teha ERSOle teha vastav kingitus ja see oleks 160sentimeetrine gong." Seda öeldes säras Toomase hääl uhkusest. Tema ammune unistus oli tulla tagasi kunagisele kodu- ja sünnimaale."

Kasepalu lisab vahelepõikena, et gongid on hetkel tõusev trend, sest esoteerika ja joogaga seotud inimesed kasutavad neid palju. Mehele teadaolevalt on ERSO-l Paiste gong siiani kasutuses.

Kahjuks pole elavate kirjas kumbagi venda Paistet. Eriti rumal surm viis pere keskelt 2002. aastal alles 63. aastaringi astunud noorema venna Toomase. Hispaania kuurordis Calpes oma armsa koeraga kõrgel ookeanirannal jalutades ta libastus ja kukkus sügavikku kividele.

Nagu väidavad kohalolnud, lasknud koer hinge- ja kõripõhjast välja ulu, mis ei jäänud märkamata ainsalegi möödakäijaist.

Rohkem ei teadnud neist keegi midagi, kuni hommikul leiti peremees ja koer kümnekonna meetri sügavuselt surnutena. Firma ohjad sai siis enda kätte Toomase poeg Erik Paiste, kes oli varem juhtinud USA haru.

Hoopis vaiksemalt läks mullu vanem vend Robert, kes oli juba kaua aega muutunud olnud pisut eraklik ja vaikinud rohkem, kui kõnelnud. Kõrvalolijad pidasid seda filosofeerimiseks, enda sulgumist saladuste maailma, millest ainult Robertil endal aimu oli.

Aga pole ka võimatu, et läbi perutava elu ratsutades tahtis ta lihtsalt olla üksi. Raivo Sersant teab väita, et Robert Paiste oli väga sügavate erialateadmistega, suure empaatiavõimega vestluskaaslane, kes tundis end täiesti kodus nii kunsti, kirjanduse kui ka oma lemmikspordiala jalgpalli teemadel.

Eesti sai Eurovisioniks hääletud trummitaldrikud

"Samal öösel, kui Eesti võitis Eurovisioni, helistas mulle Toomas Paiste ja õnnitles Eesti rahvast tohutu rahvusvahelise tähelepanu puhul ja kogenud ärimehena oli talle juhtunu väärtus ainsa hetkega selge," meenutab Raivo Sersant .

"Et oli juba aeg, kus osavõtvatel riikidel ei olnud kaasas oma orkestrit ja muusikaline taust mängiti lindilt, teadis ta, milliseid nõudmisi seab selline silmamoondus laval toimetavale bändile ja loomulikult ka löökriistadele. Aga pakutav pilt kukkus alati välja pisut koomiline. Sestap pakkuski Paiste välja geniaalse idee töötada välja heli mitte tekitavad taldrikud.

Neid võis trummar lüüa kui tugevalt tahes, see nägi autentne välja. Hääletuid taldrikuid ei olnud Eurovision varem kunagi näinud." Toomas jälgis ka ise Saku suurhallis 2002. aasta Eurovisioni finaali koos oma 92aastase ema Lilla ja Inglismaal elava õega.

Meelis Kasepalu sõnul on hääletud trummitaldrikud nii Eestis kui välismaal nõutud kaup, iseäranis telesaadete jaoks, kus saatemuusika sageli otse ei kõla.

Mis trummarid kasutavad Paiste taldrikuid?

Kui nimetada vaid mõnda: Phil Rudd – AC/DC, Larry Mullen jr – U2, John Bonham – Led Zeppelin, Nick Mason – Pink Floyd, Ian Paice – Deep Purple, Nicko McBrain – Iron Maiden, Tico Torres – Bon Jovi, Keith Moon – The Who, Carl Palmer – Emerson, Lake & Palmer, Frank Beard – ZZ Top, Marky Ramone – The Ramones, Steward Copeland – The Police, Mikkey Dee – Motörhead, Ian Haugland – Europe, Jeff Campitelli – Joe Satriani, Nigel Olsson – Elton John, Derrick Wright – Adele, Andreas Brobjer – Lady Gaga, Stacy Jones – Miley Cyrus, Gas Lipstick – HIM, Jukka Nevalainen – Nightwish, Oleg Pungin – Mumiy Troll.

Eesti trummaritest näiteks Metsatöllu Marko Atso ja Jaak Ahelik.