VIIMAST KORDA ÜHISVOODIS: "Kobarsuitsiid on selle pildi nimi, naerab Ain Mäeots (paremal), kui vastu "Paanika" 100. etendust koos lavapartnerite Raivo E. Tamme ja Riho Kütsariga (esiplaanil) dekoratsioonivoodis pikutab. Foto: Aldo Luud
Teater
5. jaanuar 2017, 18:42

Vanemuise teatri lavastuse "Paanika" sai 100. mängukorraga punkti

"Teater ikka mõtles paar korda "Paanikat" maha võtta, aga publik ei lubanud."

"Meil on "Paanika" mängimise aegu igasugust veidrat publikut olnud, vahepeal satuvad ikka kiiksuga inimesed saali," naerab Vanemuise lavastuse "Paanika" üks osatäitjaid Ain Mäeots. "Kord mingi mees hüüdis fraaside peale, kus mehed arutavad naisi valjuhäälselt  "Õige", "Just!", "Täpselt", "Vot!". Lõpuks tõusis veel püsti ka!"

Näitlejad Ain Mäeots, Raivo E. Tamm ja Riho Kütsar mängisid vaatamata innukale sekkujale etendust rahumeeli edasi, ülejäänud publik lihtsalt muheles. Ju oli Mika Myllyaho tragikomöödia, mis pajatab loo kolmest hätta sattunud mehest, vägagi puudutav. Edukad isased, Leo, Max ja Joni, ei saa ühtäkki oma eluga enam hakkama, sest ühiskond ja lähedased ootaksid neilt justkui midagi enamat. Kriisiolukorras mõeldakse välja kodune rühmateraapia, mis võtab erakordselt kummalisi vorme. Erakordselt lahtises teksti saatel.

Saalist kostub vanainimeste "õhh!"

"Minu tegelane Joni tarvitab väga vängeid sõnu ja mulle on räägitud, et nende peale ikka vanemad inimesed tõmbuvad krampi saalis," lisab Ain. "Ja kui see alastistseen tuleb, kus ma perse paljaks võtan, siis kostab saalist vanainimeste suust rabatud ohe "õhh!". Ning on ka olnud kord, kus meil poole esimese vaatuse pealt läks demonstratiivselt kaks inimest ära. Midagi väga hullu ei olnud veel toimunud, aga küllap mingi Raivo sitajutu peale läks nende jaoks asi juba üle piiri."

Üle piiri või mitte, kuid "Paanika" püsis Vanemuise mängukavas aastast 2010. "Teater ikka mõtles paar korda "Paanikat" maha võtta, aga publik ei lubanud," muigab Ain. "Kui tead, et õhtul on "Paanika", siis terve päev on hea toonus. Seda tükki ei saa muuseas mängida. Seda tuleb teha raksakaga, teist võimalust ei ole! Egoistlikult väidan, et eriti minul. Kuna mul on kõige hullem tamp!" Raivo poetab malbelt vahele: "Mul on ikka ka füüsilist asja, ega see ole ainult tooli peal istumine ja rääkimine."

Korüfeed mängivad mõnuga

"See ei ole lihtne tükk, aga selle eest mõnus teha," sõnab Ain. "Ja mõnus on selliste korüfeedega mängida, mis sa veel tahad. Mõnikord on küll aga nii olnud, et tuled siia Sadamateatrisse pärast proove kell 18 ja mõtled, issand, kuidas ma selle etenduse ära mängin, aga etenduse lõpuks on enesetunne vohh! Kaks-kolm korda olen seda 39kraadise palavikuga mänginud ja siis on küll olnud surm silme ees. Neil korril olen Raivole öelnud ka, et ära mul kätekõverdusi teha lase!"

Sadamateatrisse siseneb Riho Kütsar. "Kütsarile teeb jubedalt nalja, kui kellegi tekst sassi läheb, siis ta hakkab kohe varjamatult irvitama," annab Ain naerdes teada. "Millal ma olen irvitanud?" muigab Riho ja annab 100 korda mängitule oma konkreetsel moel hinnangu. Naeru saatel. "Kui sa arvad, et see on olnud jube piinav ning Mäeots on tropp ning Tamm tõbras, siis seda oleks jube huvitav kirjutada, aga tegelikult on meil olnud väga tore. Täna just mõtlesin, et väga ei viitsi enam edasi mängida, olgu siis sajanda korraga lõpp, aga veidi on ikka kahju ka!"

"Paanikast" tüdinu pole keegi neist. "Tüütu võib olla tulek ukseni, aga kui ma olen juba laval, siis olen ma kohal 100 protsenti," lausub Raivo. Et aga üleüldse tänases Eesti teatris mõni lavastus 100. etenduskorrani jõuab, on ime. "Arvan, et minu elus vähemalt teist korda sellist asja ei tule, et mängiksin mõnda tükki 100 korda," arutleb Ain. Raivo, kes on VAT-teatri mänginud "Meeste varjupaika" lausa 118 korda, lisab: "Minul ka eriti ei ole, tänapäeval lähevad tükid üsna ruttu maha ja tehakse uued peale. Mõni varasem hooaeg oli "Paanikaga" tunne, et äkki nüüd aitab. Kui päris lõpp aga kätte jõuab, siis on tõesti kahju."