Verivärske Neitsi Maali laureaat Triin Ruumet: „Vahetevahel meeldib mulle ka ropendada.“ (13)

"Sellised tüübid on mulle olulised just oma lihtsuses ja eluläheduses," põhjendab Ruumet, miks ka tema pärjatud linateoses on jõmmidel ehk ossidel, küll väga mitmel eri tasandil ja tähenduses, sedavõrd oluline koht. "Need tüübid lihtsalt tõmbavad mind käima. Olen seda juba kuskil varem öelnud, et minu jaoks ei ole midagi mõnusamat kui Lõuna-Eestis autoga kihutada, kuigi masinat mul endal ei ole, samal ajal raadiost mingit tümspu kuulata ja siidrit peale juua. Nii nagu mulle meeldib ka vahel ropendada," naerab noor režissöör. "Tegelikult pole üldse mõtet lahterdama hakata, sest iga inimene on eriline, aga kui me oleme juba hakanud subkultuure määrama, ju siis leian seal midagi elusat."

Nüüd, kui auhinnatud film on elanud juba aasta oma elu, siis isegi, kui see võimalus antaks, Ruumeti sõnul ta midagi muutma oma debüütmängufilmis ei hakkaks. "Film on nagu elus organism ja ta tuleb just selline, nagu ta tulema peab."

Laiemalt Eesti filmi kitsaskohti vaagides ütleb Ruumet, et pahatihti jääb tegijatel puudu julgusest. "Julgusest filmimise ajal pedaali vajutada, rohkem peaks olema julgust ja usku iseendasse."

Sahtlis noorel filmitegijal uut stsenaariumit veel ei ole. "Aga kuskil kõrvade vahel on see kindlasti." Kui küsida, millest võiks see rääkida, tuleb lühike ja konkreetne vastus: "Pradiisist." Kas paradiisist Eestis? "Seda ma ei ütle," jääb naerusuine Triin Ruumet siinkohal napisõnaliseks.