Inimesed

Põikame läbi ja pärast kiitleme ehk Loe, kuidas Kati Saara Vatmann ligi tikkuvaid mehi liigitab

ÜKS EI KUULE, TEINE EI NÄE: Kati Saara Vatmanni poole pöörduvad mehed iga päev, kuid talutöödest rääkides kaovad nad kui tina tuhka (276)

Õhtuleht.ee, 28. detsember 2016 12:11
Foto: Tiina Kõrtsini
Soone talu perenaine, kirjanik Kati Saara Vatmann kirjutab sotsiaalmeedias, et peaaegu iga päev pöördub tema poole mõni isane inimene vanusevahemikus 30-70 aastat. Seega valikut nagu oleks, aga siiski ei ole Vatmann siiani ühegagi neist leiba lõplikult ühte kappi pannud. Miks küll?

Kati Saara Vatmann tegi testi, mis ütles tema tulevase romantilise käekäigu kohta "igavesti üksinda". Kuigi test oli pigem meelelahutusliku olemusega, siis selle tulemus kipub kirjaniku sõnul vägisi realiseerima.

Samal teemal

"Paneme rutiinid ühte kappi? Oleme mitmete inimestega, kellega väga palju aastaid kõrvuti kulgenud, arutanud – kas ja miks võiksime ühist teed alustada. Miks? Selleks, et jagada ja mitte üksi olla. Kas? Minul on jagada oma rutiin – kirjutamine, loomad, materjalide kogumise retked, kirjutamine, loomad, kinos-teatriskäigud, loomad, kirjutamine. Kauastel kaasteelistel on jagada nende rutiin – täpselt sama paigas ja tihe," kirjeldab Vatmann.

Kati Saara sõnul on tema talu mõnevõrra nagu klooster – tööta ja palveta. Seega pole naisel plaanis sealt mitte kuhugi minna. "Ma ei koli siit ühegi Kuninga juurde. Kuna võimalike paariliste kuningriigid on reeglina linnades – nad on ennast seal kuningateks töötanud – või rännakutel, siis oleks ka nende tallu-ankurdumine arutu. Seda enam, et kauased teekaaslased on nagu vennad."

Nii hindab Vatmann küpsete isiksuste rutiinide ühte kappi panemist võimatupoolseks. Kuidas oleks aga mõne uue ja huvitavaga?

"Pea iga päev pöördub mõni isane inimene – vanuses 30-70 aastat, valik missugune," kirjutab Vatmann, lisades emotikoni, mis väljendab naeru. Kirjanik lisab aga, et selliste meeste puhul saab paari lausega selgeks, et tal kas pole oma rutiini, mida ühte kappi sobitada – või on see niisugune, et sellega kohe kindlasti oma kodakondsete seas segadust külvama ei hakka.

Kati Saara Vatmann liigitab need mehed järgmiselt:

  • 30aastased oletavad, et tuntud ja traksis tädi on kuival – põikame läbi ja pärast kiitleme.
  • 40aastastel on esimene keskeakriis ja nad tahaksid oma pidetuse-töötuse kellegi kapi taha kolida.
  • 50aastastel on parim enne pöördumatult möödas – uskumatult palju kõikvõimalikke tervisehädasid ja hämmastavalt vähe elujõudu. Nad ei saa omagi rutiiniga hakkama – toe ja väe jagamisest rääkimata.
  • Mõni 70aastane on teatanud, et müüb oma korteri ära ja kolib minu juurde – maal peaks ju ruumi olema. Ei kommentaari...


"Iga inimene on enda jaoks üks ja ainus ja kordumatu. Iga noormees, kes end külla pakub, kujutab ette, et tema väärib seiklust ja mina... Ma ei teagi, mida nad ette kujutavad. Küpsemas eas härrad loodavad uut algust rahulikus maakeskkonnas. Mis näitab, et nad ei tea midagi mu etendustest, tseremooniatest, raamatukirjutamise rallidest ega talueluga kaasnevatest suurtöödest. Kodutöö tegemata," jätkab Vatmann oma humoorikat, ent reaalsust peegeldavat postitust.

Kui mõni igapäevastest lähenejatest küsib, millega Vatmann päevi sisustab, saadab ta neile oma kodulehekülje ja soovitab Soone talu päevaraamatut lugeda.

"Üldiselt aga on kõik need kirjavahetused – jäävad minu poolt ülilühikeseks – totaalne ajaraiskamine. Inspireerivaid mõtteid sealt ei tule. Helistada nad reeglina ei julge. Ja kui konkreetseks minna – jah, palun, homme on heinavedu, ole kell kümme kohal – jäävad kadunuks," räägib Vatmann, et tööd pelgavad mõned mehed kui vanakuradit ennast.

"Puhata ja mängida tahetakse maavanaema juures. Hurmavat kohustusteta seiklust küpse neiuga soovitakse – arvatavasti kiitlemiseks. Turva- või hooldekodu otsitakse," nendib kirjanik.

Kati Saara Vatmann on aga kindlal seisukohal, et kindlasti ei hakka ta sellistel 
asjaoludel oma laste ega hobuste – isegi mitte laudarottide – harmooniat ja rahu kõigutama. "Jah, romantikat ja erootikat ja mida iganes on vaja. Väga.
Kord paari kuu tagant käin tütarde või sõbrataridega tantsimas – ja tantsin enamasti üksi või nendega. Et mitte segadust külvata ega järgmisel päeval aegaraiskavaid kirju saada mis-teed-seal-stiilis."

Nii näib Kati Saarale, et ta peabki elu lõpuni eluteed üksinda kõndima. Nii ütles ka ju test. "Ehkki tahaks kohe jonnida, kui midagi nii lõplikku lajatatakse," ei jäta Vatmann lootust, et igale potile on kuskil oma kaas.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee