RANNAMÄED MEENUTADES: "Aarne oli valmis olema konfliktis ja see kulutab. Pole lihtne hommikul ärgata ja kohe sõtta minna.“ (10)

"Ega see käejälg tähenda seda, et best before on möödas, vaatame veel, selles mõttes on väga õnnelik aeg, sest igasugust tööd on saanud teha,“ naeris Rannamäe ka ise "Ringvaate“ saatelõigus, kus näidati mitmete telekuulsuste käejälgede kipsi vormimist.   

Edasi kõlab juba saate autori Priit Rajalo kaadritagune tekst: "Siinsamas AK uudistetoimetuse laua taga istus Aarne Rannamäe 2001. aasta 11. septembri õhtul ja vahendas uudiseid Ameerika Ühendriikidest. Kõigest kaks päeva enne oma lahkumist tunnistas ta, et need olid tema  ajakirjanikukarjääri kõige põletavamad päevad. Ometi oli ta olnud teles 35 aastat.“  

Ajakirjanduse õppejõud Marju Lauristin lisab: "Aarne jaoks oligi ajakirjanik nagu kirurg. Kui elukutseliselt võrrelda, siis tema käes oli vahe skalpell ja ta kasutas seda ikkagi selleks, et tõde välja tuua.“

Endine kolleeg Neeme Raud märgib, et kirg ja kirglikkus olid need jooned, mis Rannamäed tema töös ehk kõige enam iseloomustasid.

Raadiokolleeg Mall Mälberg: "Mulle meeldis, et ta oli terav ja ta kunagi ei varjanudki seda, tal oli oma seisukoht ja teine asi – ta oli ikka väga tark.“

Sõna saab veel üks raadiokolleeg, Heidit Kaio. "Ta oli tohutult meeldiv inimene ja seda rohkem mind hämmastab, et tema töö ja olemus oli olla mittemeeldiv ja seda kompromissitult. Ta tegi ju intervjuusid lugupeetud ja armastatud ühiskonnategelastest, ometi polnud tema positsioon selline, et ma olen meeldiv, et ma olen tore, vaid tema olek oli see, et ta on konfliktis, ta oli valmis olema konfliktis ja see kulutab. See pole lihtne, et ärkad hommikul üles ja lähed kohe sõtta.“  

Mis tegi Rannamäest suure ajakirjaniku, küsib saatejuht. "Skepsis. Eluterve ja intelligentne skepsis,“ vastab kolleeg Indrek Treufeldt. "Ta oskas küsida neid küsimusi, mis olid rahval hingel.“

Rannamäe ise ütles, et eesti inimesele on väitlemine ja vaidlemine eetris olematu asi. "Kui kaamera läheb käima ja saade hakkab pihta, minnakse viisakaks. See on põhiline probleem, mida mina just ei taha, et inimesed viisakad oleksid.“

Meenutatakse ka seda, kuidas Rannamäed poliitikasse meelitati. Endine poliitik Meelis Atonen mäletab ühte kahe ja poole tunnist vestlust Rannamäega, keelitamaks teda tulema Toompeale ja astuma ministrite ridadesse kaitseministriks. "See oli aastal 2004. Hästi lihtsustades öeldes sain ma korvi. Teisalt Aarne kirjeldas nii ilusasti, miks ta ei saa seda tööd tegema tulla.“

Endine kolleeg Astrid Kannel:  "Tal oli raske teinekord näidata välja inimlikke tundeid. Miks see nii oli, ma ei tea, aga kui ta seda tegi, siis teises võtmes, teistmoodi. Mis mulle tohutult meeldis, et Aarne oskas kiita. Seda ta oskas.“

"Et ta hakkas maratoni jooksma, näitab temas ühte teist külge,“ lisab saate lõpus Peeter Kaldre. "Tegelikult oli ta äärmuste inimene, sest kui mina televisiooni tulin 2000. aastate alguses, oli ta paks mees, ta oli üle saja kilo, tal oli kõht ees ja ta ei liigutanud ennast absoluutselt. Siis kõigepealt otsustas ta hakata paastuma, ühes sellega hakkas ta jooksma.“

Ja siis lõpukaadrid. "Aitäh, head külalised, siia saatesse tulemast, eraldatud aeg on paratamatult otsa jooksnud,“ ütles Rannamäe 6. septembri saate "Vabariigi kodanikud“ lõpusõnad. Ning veel üks lõik: "Ja ongi sinu viimane tööpäev "Aktuaalses kaameras“ jõudnud võiduka lõpuni,“ märkis kolleeg Kadri Hinrikus Rannamäe viimast korda istumist AK laua taga 1. juunil 2012. aastal. "Ongi kõik,“ oli vähese jutuga Aarne Rannamäe napp vastus.