Supleja astus Harku järves lahingugranaadi otsa

"Läbimärg mees astus rahulikult meie poole ja silmitses teraselt oma peopesal olevat veidrat jubinat," jutustas ESS rannavalvur Vahur Rints, 28. "Vaatasin lähemalt ja karjatasin, et see on ju granaat! Mees ütles, et arvas ise ka, et tegemist on granaadiga. Aga ta polnud päris kindel."

Leidja kõndis, lõhkekeha käes, päevitajate vahel laveerides leiukohast kuni rannavalve putkani vähemalt pool kilomeetrit.. "Vahepeal üritas ta ohtlikku leidu ka seljataha peita, et peesitajaid mitte ärritada. Kuidas sa ikka niisuguse asjaga märkamatult ringi kõnnid, kui ihukatteks ainult ujumispüksid," kommenteeriti "Õhtulehele".

Rannavalvurid panid lõhkekeha kiiresti ja hellalt põõsa alla, piirasid kõige ohtlikuma ala lindiga ümber ning ajasid päevitajad ohutusse kaugusesse. Kohale kutsuti eridemineerijad ja turvaekipaazh ning kaua vees ligunenud lõhkekeha veeti Harku rannast minema.

Granaadi leidja, umbes 40aastane vene keelt kõnelev mees, leidis granaadi kaldast 15 meetri kauguselt. "Täiskasvanud inimesele on vesi seal umbes nabani. Ta oli granaadile täpselt peale astunud ja seejärel talla alla jäänud imeliku asjanduse põhjast üles upitanud," rääkis Rints. "Minu meelest oli granaadi splint pooleks murdunud. Põrgumasin oli ilmselt pikaajalisest vees ligunemisest pisut roostes. Mulle tundus, et nägin granaadi ühel küljel ka pisikest roosteauku, aga ma võisin ka eksida," selgitas Rits.

Spetsialistide hinnangul ei oleks granaat vees lõhkenud. Küll oleks see plahvatanud näiteks lõkkes. Kui kaua granaat vees oli ligunenud, ei osatud eile "Õhtulehele" öelda. Rannavalvurite sõnul sellel vetikaid küljes veel ei kasvanud. Esialgu pole ka teada, mis ajast lõhkekeha pärineb.

Eridemineerijad tegid granaadi kahjutuks esmaspäeva õhtul Männiku karjääris.