ARVUSTUS: Mis oli sõjas, ei jää sõtta (43)

Kaks aastat tagasi ilmus riburada mööda raamatuid, mis pajatasid lugusid ajateenistusest. Tegu oli peamiselt kergete ja humoorikate pilguheidetega kaitseväe ja vene kroonu igapäevaelusse. Mäletan, et toonastel kultuuriveergudel anti mõista, et see on kõigest algus, sõjatemaatika Eesti kirjanduses hakkab alles populaarsust koguma.

Tõtt öelda on aga paar aastat olnud vaikus ja vast nii on ka parem. Kuivõrd sisuliselt saab ajateenistuja aeg oma olemuselt teistest erineda? Ikka oodatakse lõunat, ikka saab vähe magada, ikka peab tüütuid ülesandeid täitma ja ikka on seersandid sõdurile pinnuks pees.

Eesti sõjakirjandus vajab värskust, uusi teemasid ning seda on teinud Hannes Võrno oma raamatuga „Missioon. Ühe missiooni päevikud“. Tegu on memuaaridega, mis viivad lugejad metsasihtidele, kuhu lugeja pole varem pääsenud – pilguheit missioonisõdurite igapäevaellu.

Võrno avab raamatuga enda kuuekuulist elu Afganistani missioonil 2013. aasta lõpust kuni 2014. aasta kevadeni. Kogemustest ei räägita sõnadega, mis on kained ja läbi mõeldud, vaid vastupidi – domineerivad hetke emotsioonid. Ühel päeval on need elujaatavad ja täis tahet olukorda muuta, inimmasse suunata, kuid teisel päeval sootuks kadunud, sõimates kõike ja kõiki, mis ette jääb.

Võrno ei ole tuim nägu, kuid tema kiirelt vahetuv sõnade toon ei jäta temast mõistlikku muljet, vaid toob välja tema nõrkused, mida eneselegi tunnistab. „Olen pirtsakas, emotsionaalne ja solvuv inimene, seda on ennegi öeldud, aga see tuleb sellest, et mul on raskusi väljatulekuga oma ideaalmaastikust“ (lk 119).

Vihapursked pole alati põhjendatud, ent neil oma reaalne mõju, sest selle adressaadid tegutsevad senini oma valdkonnas. Raamat käsitleb paariaasta taguseid sündmusi-mõtteid ja märgi saab nii mõnigi inimene nimeliselt. Kriitikatule alla jääb peaaegu et kõik, sealhulgas missiooni kontingent, kus valitseb korralagedus ja tühja passimine, ning tema enda pereliikmed, kelle kaasaelamine jätab soovida. Kuid ma ei suuda meenutada, et teravat sulge oleks kasutatud kiriku puhul, millega Võrnol on kirglik suhe: iga teise päeva lõpus kirjutab ta väikese ööpalve, et kõik karmis Afganistanis lõppkokkuvõttes hästi läheks. Samas loeb ta palju piiblit, mis tema masendust leevendab ning hinge turgutab.

Üks küsimus, mis mind lugemisel huvitas, oli: miks on see raamat kirjutatud? Vastuseid on mitmeid, mõni luulelisem, mõni proosalisem: küll on see mõeldud järeltulevastele põlvedele, kaebekirjaks lähedastele ja kaitseväes toimuvale, ent silma jääb ka midagi muud – vastumeede üksindusele.

Usun, et nii mõnigi sõdur on kätte võtnud tühja märkmiku ning hakanud kirjutama selleks, et jäädvustada teenistuse meeleolukaid seikasid, aga ka selleks, et hoida teravana vaim ja tulla toime üksindusega. Võrno ei ole selles mõttes enda päevikutega mingi erand. Mis algas muheda ajaviiteprojektina – panna kirja missiooni kuldhetked – lõppes eneseteraapiana.

Võrno ei leia ühist keelt inimestega, kes on missioonil tema ümber ja sama on lugu nendega, kes teda kodus ootavad. Nii jäävadki talle kirik ja päevikud. „Tahan öelda tänu oma päevikutele. See, et ma ei ole veel peast lolliks läinud, on just suuresti nende teene. Just need päevikud on olnud mulle kuulajad ja terapeudid, kes mu heietused, hirmud, viha ja rõõmu on võtnud oma kaante vahele“ (lk 294).

Suurema osa kuuest kuust veedab Eesti kontingent Afganistanis baasis, mis on vaenlase eest üsna ohutu paik. Kuna vaenlane elutseb kohe baasi müüride taga, annab ta endast aeg-ajalt teada järjekordse plahvatuse või automaaditärinaga.

Kui sõduritel pole vajadust baasist väljas operatsioonil käia, et vaenlase tegevust lõhkuda, molutatakse baasis, mis muutub iga mööduvad missioonipäevaga aina rohkem lebolandiks. Aega sisustatakse meelelahutuse, rämpstoidu ja alkoholiga. Peamine küsimus on, kuidas päevad õhtusse saata. „Võltsmoraali moodi „oleme teenistuses“ on pannud mehed töötegemist mängima. Vahitakse päevad läbi lihtsalt internetis või vanu filme ja veeretatakse päevad õhtusse“ (lk 141).

Mõistagi ei peaks sellist missioonisõduri luksust hukka mõistma, sest iga tööpäev, mis sisaldab väiksemaid-suuremaid relvakonflikte, võib olla viimane – mängus on inimelud. Siit jõuabki raamatu järgmise väärtuseni. Võrno päevikud annavad aimu, kuidas missioon mõjub sõdurile. Oleks naiivne arvata, et ülepäeva muutuvatel tujudel ja vaimsel seisundil ei oleks seoseid tegevväelase eluga. Mehi, keda missioon mõjutab leiab veel. Võrno on enda päeviku sissekannetega lugejale lihtsalt kõige kergemini ligipääsetav. Militaarmaailmas on muutused isiksuses paratamatud. „Praegu toimuv on masendav. /…/ Ma ei näe siin enam armeed. Ma näen univormides mehi, kes on sellest neetud jamast hingepõhjani väsinud ja tunnevad end pooltühjade ning ebavajalikena. Mis siis veel kodumaale jõudes saab?“ (lk 146–147).

Kokkuvõttes juhibki raamat tähelepanu sellele, et sõduriamet on kaldu apaatsusele. Tegu on nii eluliselt kui vaimselt ohtliku tööga, kus elujaatus kuivab kokku. Et sellele natukenegi vastu astuda, piisab iseenesest vähesest – sõduriga tuleb olla kontaktis ja rääkida. See ei puuduta ainult lähedasi, vaid ka ülemaid ja kaplane, viimase põhitööks ongi muretsemine sõduri hingeelu pärast. See on raamatu üks suuremaid kriitikanooli kaitseväe suunal.

Võrno ühed rõõmsamad hetked missioonil on need, kui ta saab tuttavatelt kirju. Usun, et sellega oskavad samastuda paljud ajateenijad-sõdurid. Kirjad pakuvad hingelist rahulolu ja positiivset laengut ning viib mõtted baasist kaugemale.

Kui sõdur unustatakse, unustab tema, et militaarmaailma kõrval on veel teisigi maailmu.