Ööistungite korraldamisega saab opositsioon muidugi ohtralt tähelepanu. Kuid antud juhul – kas ikka sellist tähelepanu on ühel soliidsel parlamendierakonnal vaja? Ööistungil napsitamise valguses saab pigem nentida, et uus võimuliit on alkoholipiirangutega õigel teel. Reformierakondlane Taavi Rõivas võib küll asespiikrina öelda, et ta pole kooliõpetaja klassiekskursioonil, aga kas tal on sama seisukoht ka erakonnajuhina, olgugi et lahkuvana? Samas pole spiikripositsioon takistanud varem Eiki Nestoril vajadusel saadikuid manitsemast, kui ta ütles, et soovitaks purjuspäi avarii teinud keskerakondlasel riigikogust tagasi astuda.
Kui poliitikuil puudub selge seisukoht, siis tuleb seda nende eest teha ja selgelt välja öelda: riigikogu istung – ükskõik milline see ka on – pole joomiseks ega joobes otsuste langetamiseks.
Riigikogu puhvetis alkoholimüügi lõpetamisest on räägitud aastaid, seni aga tulutult. On arusaamatu, kuidas riiki juhtivad isikud ei taju vastutust, kuigi iga vastuvõetud (või ka tagasi lükatud) seadus puudutab inimesi, kes on neid sellele tööle usaldanud.
Kuigi hääletuspultidele võiks muidugi paigaldada alkoluku, ei tundu see investeeringuna, mille maksumaksja peaks kinni maksma. Siin on lihtsam lahendus: kui riigikogulane ei suuda oma tööd teha kaine peaga, oleks hääletussaali asemel tõenäoliselt mõistlik minna raviasutusse või vabastada koht inimesele, kes suudab nii institutsiooni kui rahvast austada.
Samamoodi on riigikogu juhatusel kohustus võtta ümmarguse jutu veeretamise asemel moraalne vastutus isegi juhul, kui seadus seda neilt otseselt ei nõua. Riigikogu juhatus ei saa olla sama hambutu kui riigiettevõtete nõukogud, kus kellelgi polnud aimu, mida sadamajuhid tegid.
Kommentaarid