Raadiohääled Mall Mälberg, Tõnis Tirel ja Kaja Kärner vana raadiomajas, kus pärast suurremonti avatakse jaanuaris ERR-i uudistemaja.Foto: HEIKO KRUUSI
Inimesed
15. detsember 2016, 18:03

Eesti Raadio on meiega juba 90 aastat

18. detsembril 1926. aastal alustas Koplis tööle pandud raadiojaam regulaarseid raadiosaateid. Stuudio asus toona Pikk tänav 43 ühes neljatoalises üürikorteris.

Asjad käisid toona kiiresti: vaid viis aastat varem oli Eestisse toodud esimene raadiovastuvõtja, kolm aastat varem oli loodud eesti keeles raadiot märkima vajalik sõna „ringhääling”, autoriks riigi postivalitsuse ülem Hindek Rikand. Aasta pärast sõna tehti Haapsalus ringhäälingu esimene katsesaade.

Raadio, ringhäälingu tähendus oli noore, oma kultuuri kujundava riigi jaoks määratu: ühtaegu nii rahvaharija, kommete kujundaja kui ka ilmaasjadest teavitaja. Ja tihti jõudis raadio kauni kodumaa õitsele puhkevatesse taludesse enne, kui jõudis elekter, see teine elu edasiviiv leiutis. Külade Eestist sai riik. Tollased halloomehed olid väga kuulsad. Raadio, ringhäälingu osa modernse ühiskonna kujunemises ei saa kuidagi üle hinnata.

Pole siis ime, et punavõimu esimene mure oli raadiote sunniviisiline kokkukorjamine. Maailma meie eest salajas hoidmise komme jätkus ka pärast sõda. Muu maailma raadioid segati, nende kuulamine oli põlu all, kui mitte karistatav.

Aga ometi elas see Kungla kumaga hallooaeg ka need ajad üle: isegi legendaarsed hõbehallid saatebussid jätkasid vuramist Eesti teedel. Ja uusi kuulsaid raadiomehi tuli juurde. Ime küll – Eesti raadio oli ka neil aegadel ikka Eesti Raadio, mitte näiteks Eesti NSV Raadio. Meie kõigi raadio, ehkki sealt tuli tihti vaid klassikalist muusikat ning igavaid nomenklatuurseid uudiseid.

Kui tuli Rameto

1960. aastate keskpaigas tundus ühiskond uuenevat, seda nimetati sulaajaks. Siis asutati Eesti Raadios meelelahutustoimetus, ülipopulaarseks saanud RAMETO, loodi teine saateprogramm Vikerraadio. See oli nagu värskendav puhang, meenutavad need, kes mäletavad. Meelejahutaja ja muud mittenomenklatuursed elasid üle Vene impeeriumi lõpugi.

Eesti Raadio rolli laulva revolutsiooni aegadel rahva ühendaja, julgustaja ja harijana ei suuda keegi üle hinnata. Aga need on minevikuteened. Praegune aeg raadiojaamade rohkusega, hoolimata kõikjale jõudvast internetist, näitab, et raadio paremad päevad on käes nii praegu kui küllap tulevikus. Ja meie aja halloomehed – neidki tunnevad häälest kõik. Õnne teile kõigile!

Vana raadiomaja renoveeritud raadioteatri saal. Foto: HEIKO KRUUSI

Ringhäälingu sünnipäeva puhul lisatakse telemaja seinale esimest korda telelegendide käejälgede kõrvale kuulsate raadiotegijate käejäljendid. Käe teevad betooniseks Valdo Pandi nimelise ajakirjanduspreemia laureaadid Kaja Kärner, Ivan Makarov ja Indrek Treufeldt ning armastatud raadiohääled Helgi ja Tõnis Erilaid ning Riina Eentalu.

Mikrofoni ees on raadiotegijad:

Raadiohääled Mall Mälberg, Tõnis Tirel ja Kaja Kärner vana raadiomajas, kus pärast suurremonti avatakse jaanuaris ERR-i uudistemaja. Foto: HEIKO KRUUSI

Elu saatekava rütmis
Tõnis Tirel, Vikerraadio toimetaja ja saatejuht
Kui küsitakse, miks raadios töötan, siis on vastus lihtne – eelmisest töökohast sai veidi isu täis. Olin nimelt teadusliku kanafarmi juhataja Kurtna katsejaamas, kuid tahtsin tõestada, et olen ka muuks võimeline. Ja ühel sünnipäeval tuttav teatas, et raadios tuleb konkurss: „Kui tulla tahate, siis praegu on õige aeg.” Ega see nii äkiline pööre polnudki, olen eluaeg deklameerida armastanud, kui naljaga pooleks öelda.
Raadio tähendus on hoolimata uute kanalite tulekust alles jäänud. Alla 30-aastastele on rohkem tähtis elektrooniline värk, telefonid ja nii edasi. Aga inimene ei saa ju kogu aeg käia, arvuti kaelas – raadiost saab ikka uudiseid.
Raadio ise on muutunud küll. 1982. aastal, kui siia jõudsin, värviti viimane legendiks muutunud hõbehall saatebuss üle. Uued ülekandjaamad olid juba teistsugused, samuti raadio ise. Ning ka ajad muutusid, eelmise aja vaimu jäi vähemaks.
Mäletan, et kõige tähtsam osa oli raadiol ja raadiouudistel näiteks öölaulupidude ajal. Samuti olin Balti keti ajal tööl. Kui oli rahvarinde suur kontsert, siis sai raadioteatri katuselt ise kuulmas käidud, kuidas lauluväljakul lauldi.
Raadio saatekava on dikteerinud kogu mu elurütmi. Raadiomajas oli kaheksa kelleaaega, millal tööle tuldi. Kui olin raadioteadustaja, siis võis tööpäev alata näiteks hommikul kell viis, pärast raadiomajas ööbimist. Kui nende aastate peale mõelda – ega isegi usuks, et pensionini on vaid pool aastat. See töö lihtsalt hoiab vormis.

Ainus koht, kus tahan töötada
Mall Mälberg, välisuudiste toimetaja
Ma olen selline imelik tüüp, et raadio on olnud ainus koht, kus ma olen tahtnud töötada. Lapsepõlvest peale. Kui raadiomajja tulin, olin ikka väga noor, veidi üle 20-ne. Olen vahepeal küll ära käinud, ka Austraalias ja USA-s, aga kolm korda tagasi tulnud. Miks? Raadio tundus nii hirmus romantiline. Siis, kui mina tulin, oli ju ainult üks raadio. Ja ma pole kunagi tahtnud telesse tööle minna, kuigi on kutsutud. Mulle meeldib raadio rohkem.
Minu rida on praegu raadios välispoliitika uudised, et kõik, mis vajalik teada, jõuaks kuulajateni. Teha valik. Maailm on muidugi kuri paik: ükskord lugesin kokku – viieminutilise uudissaate jooksul pidin teatama 93 000 inimese surmast, kohutavast maavärinast, lisaks tuli näpuotsaga muid musti uudiseid. Õnneks pole kõik edastatav siiski selline. Meeldejäävamad on näiteks mõned valimistulemused – kui tulemus on nii huvitav, et tunned – nüüd ütled kuulajaile midagi, mida paljud neist tõesti ootasid. Näiteks, kui Barack Obama esimesed valimised võitis. Raadios räägin küll väga paljudele inimestele, aga tegelikult kõnelen omas meeles ikka nendega, keda tunnen, keda huvitavad samasugused asjad kui mind ennast: sõprade, tuttavate, kolleegidega. Samas – raadioinimese eelis on see, et tänaval ei astu keegi ligi, ei tule ei kiitma ega pahandama. Vahel siiski inimesed tunnevad häälest ära.
Ajad muutuvad. Kui küsite, kas hõbehallide ajast ja toonasest vaimust on midagi alles, siis ei, jumal küll, mitte midagi, kõik on muutunud. Ainult raadio kui kanal on jäänud. Kõik on muutunud – töö, inimesed suhtumine, tehnikast rääkimata.
Hääl, mida kuulatakse
Kaja Kärner, Vikerraadio saatejuht
Ma ei kasutaks enda tegevuse kohta nii suurt sõna kui missioon. Ma pole võtnud endale ülesannet teha saateid, mis sunniks mõnd ministrit oma määrust muutma või otsust tagasi võtma. Aga olen püüdnud saada stuudiolaua taha selliseid tegelasi, kes enne telefonis ütlevad, et temaga ma küll pole nõus ühes ruumis ühist õhku hingama, aga samasse saatesse tulles on nõus üksteist ära kuulama ja mõnel harval juhul teistsuguse arvamusega isegi arvestama. Kuigi viimased saated näitavad, et vaidlejad lähevad pärast salvestust üksteisega hüvasti jätmata mühinal uksest välja. Ilmselt on panused ja egod liiga suured, et sarnasele seisukohale jõuda.
Mõnikord juhtub, et poes või turul tuntakse mind hääle järgi ära, ma pole sellise „paljastusega” aastakümnetest hoolimata harjunud. See tähendab, et inimesed kuulavad Eesti Raadiot. Kui palju sellest jutust oma mõtetest läbi lastakse ja mis pidama jääb, oleneb sellest, kas teema läheb kuulajale korda ja kui asjatundlikud on saatekülalised. See on ajakirjaniku valiku küsimus: kas teha saade kõmulisel või sisulisel teemal. Need kaks kriteeriumi kattuvad harva.
Kui küsida, miks teha raadiot, kui televisioon on olemas, siis vastan: sellepärast, et pilt tapab sõna! Vaadake mõnd teleuudiste lugu.
Ringhääling, nii raadio kui ka televisioon, on Eesti elus kogu aeg tähtis olnud. Kõikvõimalikes usaldusväärsuse edetabelites on ERR olnud kogu aeg kõrgel kohal. Kui kellelegi vahel tundub, et Eesti Raadio oli iseseisvuse taastamise ajal ühiskonnas olulisem ja mõjukam, siis tõesti, nii see oli! Aga vaevalt keegi neid aegu tagasi tahab. Eesti olgu kogu aeg iseseisev!

Naljad olid enne paremad
Vello Mikk, Rameto endine muusikatoimetaja

Rameto ihukunstnik Hugo Hiibus ja muusikatoimetaja Vello Mikk. Õhtuleht Foto: TEET MALSROOS

Nalja on igal ajal hinnatud. Kui Eesti Raadio meelelahutustoimetus ehk Rameto hakkas oma saateid tegema, eelkõige huumorisaateid, oli sõnamängu rohkem. Nüüd on naljad tihti lamedamad, sellised jalaga andmised. Siis oli vaja peenelt sõnastada, et kõik saaksid aru ka sellest, mis ütlemata jäi. Huumoriosa toimetaja Priit Aimla tundis kogu toonase Nõukogude liidu humoriste, meil oli kasutada väga suur naljavalik – nii Moskvast, Leningradist ehk Peterburist kui ka Odessast. Seal ei lubatud eetrisse, meil läksid, ja täie rauaga. Ja publik mõistis poolelt sõnalt, ehkki tekstid käis peatoimetaja enne hoolega läbi.
Saated olid väga populaarsed, hea meeskond oli. Toivo Tootsen oli vanemtoimetaja, Peeter Hein tegi intervjuusid, mina vastutasin muusika eest, Priit Aimla oli naljade peal.
Eks siis sai tehtud kõike maksimaalsetes piirides. Mis ei olnud lubatud, sai ikka lubatuks ja tehti ära. Tähtis oli teada mängureegleid. Nalja sai palju, keda huvitab, võib Meelejahutaja plaatide pealt kuulata.
Eks valvsaid oli ikka: valges majas ehk kompartei keskkomitees kuulati meid samuti ja ühel esmaspäeva hommikul helistati: „Teil seal lauldi Tel Avivist.” Tol ajal polnud Moskva ja Iisraeli suhted eriti kiita. Siis kuulati saate lint üle ja selgus, et Peeter Randma laulis prantsuse laulu „C'est la vie. ” Aga kõlas nagu Tel Aviv. Selline elu tõepoolest, sellised ajad olid.
Aga needsamad valge maja ja muud „paksud” käisid ise Meelejahutajat kuulamas, piletid olid väga nõutud. Hea nali on hinnas iga riigikorra ajal.