Toomas Jürgenstein | Presidendi kirikus käik pole meediasündmus (44)
Vaimuliku ja ilmaliku võimu võitlus
Möödunud nädalal pidin tõdema, et Eesti presidendi ja kiriku suhete teema ei taha veel vaibuda. Turu-uuringute AS avalikustas küsitluse tulemuse, mille kohaselt arvas umbes 70% inimestest, et president tegi õigesti, kui loobus ametissenimetamise puhul korraldatavast tänupalvusest, samas 61% olid seda meelt, et president peaks osalema jõulujumalateenistusel. Jäin mõtlema selle esimesel pilgul kummalise inimeste ootuste lahknevuse üle, tänujumalateenistusele ütles enamik ei, jõulujumalateenistusele aga jah, ning jõudsin mõneti vägagi subjektiivse mõtteni.
Kõigepealt tundub, et enamiku küsitletute puhul kumas ametissenimetamise tänupalvusest läbi kiriku soov võtta ilmaliku võimu suhtes pisut ülimuslik ja patroneeriv positsioon. Võib-olla tekitab sellist mõtet kusagil mälusopis loksuv juhuslik ajalookild, näiteks reljeefne sündmus, mida nimetatakse Canossas käiguks. 11. sajandil pidi Saksa kuningas Heinrich IV paljajalu ja koredas palveränduri kuues kolm päeva Canossa lossi ees paavst Gregorius VII-lt andestust ootama. See lugu on ilmekas näide vaimuliku ja ilmaliku võimu omaaegsest võitlusest. Lõpptulemusena Heinrich saigi andeks ning hakkas jõudu kogununa talle andestanud paavsti vastu tegutsema. Tulles tagasi Eesti juurde, siis igatahes näib, et religioossete instantside sekkumist ilmalikku võimu suhtutakse Eestis üsna tõrksalt, näiteks pole minu teada praeguse riigikogu koosseisu saadikute hulka valitud ühtegi vaimulikku.
On esitatud arvamusi, et kogu eestilik arusaamine religioonist vaatab võimustruktuuridele teatud võõrastusega. Näiteks kirjutab Uku Masing artiklis „Eestipärasest ristiusust“: „Kuna me ei saa oma ürgdemokraatliku mõtteviisi pärast tunnistada mingit hierarhiat, siis pole meil ka võimalik tunnistada Jumalat isandaks. /../ Meile on Jumal esijoones midagi vanema ja sõbraliku venna taolist.“ Kui juba Jumalat tunnetatakse pigem vennana, siis ehk vaadeldakse ka teda teenivat kirikut ilmaliku võimu isandatest täiesti lahusolevana.
Välisest mõjutamisest vaba rituaal
Artikli alguses viidatud küsitlusest selgus ka seisukoht, et enamik vastanuid eelistas presidenti näha jõulude ajal kirikus. Julgen siin arvata, et rahva enamik peab ilmalike juhtide puhul oluliseks teatud sügavamat vaimsust. Küllap on kõikidel juhtidel oluline ja hea pöörduda aeg-ajalt nende jõudude või põhimõtete poole, mis on selle inimesel elus kõige olulisemad olnud ja kõige enam jõudu andnud. Kindlasti võib seda teha pühakojas, kuid samuti lähedaste ringis, metsas, mererannas, kellegi olulise inimese kalmul jne.
Vaimne inimene tunneb huvi ja saab enamasti hästi läbi ka teiste vaimsuse poole pürgivate traditsioonidega. Olen mitmel korral näiteks toonud Uruguay presidendi José Mujica (sünd 1935, president 2010–2015), keda tema ametisoleku ajal kutsuti maailma vaeseimaks presidendiks. Marksistliku noorusega ja viisteist aastat vangis olnud Mujica annetas oma ametipalgast 90% heategevuseks, elas tagasihoidlikus maakodus, valvuriks kolmejalgne koer ja suurimaks varanduseks päevinäinud Volkswageni Põrnikas. Uruguays legaliseeriti geiabielud, president oli avalikult ateist, kuid sai katoliku kirikuga päris hästi läbi.
Pean loomulikuks, et presidendi või kellegi teise avaliku elu tegelase vaimse traditsiooni austamine ei peaks toimuma meediasündmusena. Siin meenub preester Vello Salo ühes loengus jutustatud lugu. Jumalateenistusel, kus osalesid esimesele armulauale tulnud noored, keelas ta pildistamise (pärast jumalateenistuse lõppu loomulikult lubas). Vello Salo selgitas, et see on keskendumist ja siirust nõudev rituaal, mis peab vaba olema välisest mõjutamisest. Ehk võiksidki mõned asjad ka presidendi ametis jääda varjatuks. Meenub pisut alla kümne aasta vana sündmus, kui president Toomas Hendrik Ilves valis kodukirikus just selle jõulujumalateenistuse, millest teleülekannet ei tehtud.
Ajalooliselt on kujunenud, et jõulude ajal on Eestis kristluse eestkõnelejaks enamasti Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK), keda praegu esindab peapiiskop Urmas Viilma. Mõni aeg tagasi kohtuski EELK peapiiskop president Kersti Kaljulaidiga. Tunnen päris hästi peapiiskop Urmas Viilmad ja võin kinnitada – tegemist on meeldiva, targa ja mõistva inimesega. Ma ei tunne isiklikult president Kersti Kaljulaidi, kuid kõik, mis ma olen tema kohta kuulnud ja lugenud, kõneleb sellest, et tegemist on taktitundelise, targa ning siira inimesega.
Kui kaks niisugust inimest kohtuvad, siis nad reeglina respekteerivad teineteise seisukohti. Ka siis, kui nad ühel nõul ei ole. Nimetatud kohtumisel jõulude ajal presidendi jõulukiriku külastust jutuks ei võetud ja EELK pressiesindaja ütles hiljem: „Peapiiskop ka ei kutsu kedagi ametlikult, et sellele peaks vastama. Jõulude ajal on see igaühe vaba valik, kas ta läheb perega külakirikusse või toomkirikusse.“
Küllap polnud presidendi ja peapiiskopi kohtumisel tõepoolest tarvidust jõulukiriku teemat jutuks võtta. Targad inimesed mõistavad enamasti teineteist ka sõnadeta.
Väide, et eestlased ei hooli usust ja kirikust, ei ole õige. Kahtlemata on palju neid, kellel ei olegi hinge, nõuka 50 aastat tegi inimestes laastamistööd ja kodudes hoidsid ka vanemad suu kinni, et lastel probleeme ei tekiks ja sellepärast on suur osa rahvast enda arvates 100% ateistid. Las nad olla, igaühel oma elu ja omad mõtted.
Kuid kindel on see, et enamus inimesi on oma sisimas kristlased ja neil on ka usk. Kristlus on usk, mis lubab igaühel oma usuga oma mõtetes tegelda ja ei ole vajalik seda demonstreerida.Eestlane on omaette, ei lähe maailmale kuulutama , mis on ta südames, hinges. ja lubame talle seda.
Kui riik oleks ametlikult koos kirikuga, siis oleks mõtet sõna võtta, heaks kiita või pahandada.