Saade üle 30 aasta taas eetris!
ÕHTULEHE VIDEO | Tõnis Erilaid: "Välismaiste analoogide kõrval oli saade "Soovid, soovid, soovid" väga kodukootud ja lõhnas villaste sokkide järele." (33)
Kell on üks pühapäeva pärastlõunal. Sajad ja sajad noored istuvad raadiote ees, kõrval lintmakk, mille mikrofon on asetatud raadio kõlari ette parajasse kaugusse. Et ei tekiks vibratsiooni ning lindistuse kvaliteet saaks asjaolusid ja tehnikat arvestades võimalikust parim. Siis kõlavadki need kolm sõna, mida on terve nädal oodatud.
"Soovid, soovid, soovid…" Esimesena kostab "soovid" natuke sensuaalselt Helgi Erilaiu suust, siis madal ja samas mahe Tõnis Erilaiu hääl ning jälle Helgi oma. Nagu kolm võlusõna, mis kohe-kohe maailma muusika su tuppa toob. Saatejuhi Tõnise tämber paneb tüdrukute südamed kiiremini põkslema: kas eelmisel nädalal posti pandud kiri on ikka raadiosse jõudnud ja saatejuhi heakskiitu leidnud?
1973. aastal sündinud ja 1993. aastal pillid kokku pannud raadiosoovisaatega kasvas üles mitu põlvkonda, kellele see, iseäranis varasematel aastatel, oli ainus võimalus oma lemmiklugu linti saada. Eriti, kui sa elasid Lõuna-Eestis ja ainus salaaken maailma – Soome televisioon – jäi justkui tuhandete kilomeetite kaugusele.
Erilaiu arvates ei suutnud enamik lääne lauljaid üldse laulda, pille mängida ja neil ei olnud isegi muusikalist kuulmist jne...
palju kriitikat sai ka maailma üks parimaid ansambleid the bee gees... Erilaid teadis, et ka vennad Gibbid ei pea viit ja ei ole musikaalsed ning ei suuda üldse laulda... kõik on pettus ja lood lõigatakse noot, noodiga kokku, et üldse laul saaks kõlada...
tehnilise ülitaibuga Erilaid ei tea siiani, et mikrofoniga ei salvestanud enam keegi raadiost ehk makist muusikat 70 ndatel ega ka hiljem... ehk seda tegi Erilaid enda kodus, sest enamik lugusid mis kõlasid nii laupäevamosaiigis kui ka hiljem saates soovid...
oli Erilaid salvestanud soome fm raadiost oma kodumakiga,
millise salvestamise kiirus oli aeglasem professionaalse stuudiomaki kiirusest... seega kui Erilaid mängis eetrisse neid kodus salvestatud linte eesti raadio makkidega, kõlasid kõik lood kiiremini ja nii mõnigi laulis kui buratino...
Tõnis Erilaidil avanes taas võimalus tulla raadiosse seoses sellega, et Ado Slutsk oli raadiost lahkunud ja uued inimesed, nimed raadios kamandamas...
Tõnis Erilaiu juhitud soovisaade, ei toonud nõukogude eestis kellegile mingitki meelelahutust ega ka valgustanud objektiivselt muusikaelu, ei sotsmaade ega hoopiski välismaa oma...
see saade tekkis hädaalternatiiviks, sest raadiost kadusid 2 väga kuulatavat ja ülipopulaarset ja rahva lemmikut, disko ja DJ kommentaaridega välismaa muusikaga saadet, miiliseid pea kõik kuulajad kodus salvestasid ja need olid laupäevatantsuõhtu ning reedene stereoraadio soovikontsert, mille kordus oli laupäeva hommikul... stereoraadio soovikontsert oli ensv raadio populaarseim saade 70 ndate lõpus ja see oli saade kus kõlas 80 - 90% lääne muusika, samuti kommentaarid ja vahekõlksud DJ muusikasaate mudelis... seda saadet saab üldse pidada esimeseks n.ö diskovormis pikemaks muusikasaateks ensv raadios...
hilisem Erilaiu soovid saade oli hale koopia,
viletsa muusikavalikuga ja segavate kommentaaridega...
Tõnis Erilaid oskas end mitte ainult raadios sisse seada, vaid ta tegi seda ka õhtu lehes, kirjutades muusikast, ansamblitest ja lauljatest, millistest tal endal aimugi polnud ehk kuulnud mõnda plastplaadilt krugozor... Erilaid puges ka kahju tegema isegi diskorite tariftseerimiskomisjoni, kui komsomoli esindaja ning kukutas seal noori inimesi läbi, kes mängisid david bowie muusikat ja rääkisid david bowiest...
on äärmiselt kurb, et eesti raadio kasutab ka täna ja meenutab taolist hämajat, tegelast, kes igal ajal oskab värvi muuta ja pole kunagi olnud aus...