ARVUSTUS: Draamateatri „Armunud Shakespeare“ on kui armastuskiri teatrile

Kübetki vähendamata näitelejatöid, lavakujundust (Ellen Cairns), valgust (Palle Palme), muusikalist kujundust (Rasmus Puur) või koreograafiat (Maiken Schmidt), tõusevad lavastuse keskmesse vapustavad kostüümid (Ellen Cairns), mis on nii päris kui vähegi saavavad olla - ei sentimeetritki kohalikku marlit, teatrilaost väljakraabitud mütsilotusid ega äratallatud saapaid. Kõik on ehe ja uus.

Malvius on meister, kes oskab teha (suuri) muusikale ja suuri lavastusi. „Armunud Shakespeare“ on seda kõige paremas mõttes. Ilma pitsivahuta ja magus-lääge lõhnata, nagu seda võis kunagi tunda Tondil, kui politseimaja asemel asus seal veel Kalev.    

Kahtlemata on „Armunud Shakespeare“ well made-play selle kõige paremas tähenduses ning suure lavastuste ja muusikalide meister Malvius on sellest võtnud kõik, mis võtta annab. See tähendab, et laval pole tühjakspigistatud sidrun, vaid vastupidi – suurejooneline, päikeseline, suuri tundeid ja värsket, alles tärkavat armastust pakkuv näitemäng, kus mõned pahad on pahad ja head on head, aga nad ei jagune painajalikult mustvalgeteks leerideks, sest üle kõige on siiski väga peenelt ja andekalt kirjutatud lugu, kuhu sisse pikitud suurt Shakespeare’i ennast ja mille kohal kõrgub inimese suurim, võimsaim ja maagilisim tunne – armastus. Kordagi esiplaanile trügides mängib selle imeliselt välja Violat kehastav Piret Krumm.

Malviusele on Eesti kui teine kodu

Ka lavastuse kavalehel tuletatakse meelde The Guardiani kriitiku tähelepanekut, et stsenaariumist enamgi on see näidend „armastuskiri teatrile, mis ülistab, kuidas kaosest ja kimbatusest sünnib maagia ja müsteerium.“

Kuigi laval on peaaegu et pidevalt üle paarikümne näitleja, ei teki kummalisel kombel kordagi olukorda, kus üks roll tunduks ebaolulisem kui teine, iga väiksemgi misanstseen on paigas, lava pöörleb pidevalt kui maakera ja ole ise mees, et selles virvarris (mitte kaoses!) kõige väiksemgi, ent ometi oluline detail kinni püüda.

Malviusele on Eesti kui teine kodu, ta tunneb väga hästi meie näitlejaid. Ka selles mõttes on ta pannud kümnesse. Eelnevalt teatrimaagiale vihjates rullub see kohalikus kontekstis ehk siis Eesti teatriloos lahti küll ühe väga väikse, ent ometi olulise detailina, millest kuidagi ei saa mööda vaadata ning mille lavastaja ise on tegelikult kavalehel juba lahti rääkinud: „Mulle väga meeldis ka Elmo Nüganeni „Romeo ja Julia“ (Tallinna Linnateater, 1992), ma imetlesin nii lavastaja kui ka näitlejate tööd. Ja nüüd on mul väga hea meel, et selle lavastuse andekas Romeo – Indrek Sammul – on minu lavastuse Mercutio. Elu teeb toredaid keerdkäike.“

Ja paradokse, sest ajad olid lihtsalt teised. Teatril polnud tollal õiget lava ega saaligi, prožektorid plõksusid, ukse vahelt puhus publikule selga rõsket sügisjahedust, kostüümid olid rohkem kui maavillased ning kindlasti kasutati mõne detaili puhul ka eelmainitud kodust marlit. Ent seda kõike korvasid sada korda näitlejate nooruse voorused ja puudused, vaatemäng armastusest ja surmast, millest sündis seesama maagia ja müsteerium, millest nüüd „Armunud Shakespearegi“ puhul juttu – ainult et see tundus kuidagi ehedam.

Ent lõppude lõpuks on kõik kinni vaataja silmades. Ja enda nooruses. Nüganeni „Romeo ja Julia“ sündis siiski peagu veerandsada aastat tagasi.