Ärgas õpetaja julgustab maailma looma (1)

Kõigil nende tegevustel on üks eesmärk – aidata kaasa parema maailma loomisele tulevikus läbi ennast teostavate, tasakaalus, loovate, aktiivsete ja eetiliste inimeste.

Viimati kutsus ta kokku Ärksate õpetajate klubi, mis on nüüdseks koos käinud kaks korda. „Koostöö on absoluutselt tähtis märksõna praegu nii hariduses kui ka igal pool mujal. Ega neid võrgustikke ei ole veel piisavalt palju. Ruumi veel on,” kinnitab Laanemäe. “Ärksad inimesed on need, kes mõtlevad, kes arendavad ennast ja kes uusi asju ellu viivad. Kõige rohkem jõudu on ettevõtmisel siis, kui ärksad inimesed kokku saavad ja koos teevad,” märgib ta ja kutsub kõiki ärksaid haridusega seotud inimesi klubiga liituma. „Me ei ole seda klubi nii spetsiifiliselt õpetajatele suunanud. Meile on tulnud lisaks õpetajatele erinevaid haridushuvilisi, kooli juhtkonna liikemeid, ajakirjanik, muuseumipedagooge ja lapsepuhkusel olijaid, kes tahavad ennast järje peal hoida,” räägib ta.

Ärksaks on lihtne saada

„Kui inimene ise tunneb, et ta on ärgas, siis ta kindlasti ongi. Kui kahtleb, siis alati tasub mõelda, et tegelikult ma ikkagi olen ärgas ja siis nii ongi. Kui mõni mõtleb, et tahaks ärksaks saada, siis peab piltlikult öeldes tundlad välja sirutama, maailma vastu huvi tundma. Ärksuse vastand on blaseerunud, mugandunud, kohandunud olek. Aga sellest saab alati välja astuda. Ärgas olek paneb silmad särama ja tõstab enesehinnangut. Ja kui sa kohtud teiste omasugustega, siis see ergutab ärksust veelgi,” arutleb Laanemäe ärksuse teemal. „Kui ärksad õpetajad kokku saavad, aitab see positiivsust ja teotahet üleval hoida. Paljudel meie õpetajatel on mure, et neid ei väärtustata. Ärksate kolleegidega regulaarselt kohtumine võib anda hoopis uue enesetunde.“

Klubi alustas uute ja kuumade pedagoogikatrendide käsitlemisega, mis meie koolidesse veel eriti jõudnud pole. Näiteks esimesel klubiõhtul arutati iseloomuõpet, mis seostub väärtuskasvatusega.

Mõtestatud õppimine

Palju rohkem energiat aga läheb Laanemäel Loovalt tulevikku kooli peale. Praegu tegutsetakse tasapisi huviringidega, s.o töös on eelkool, katsetamaks Eestis uut õpetamismeetodit, milleks on asustamise meetod. „See on Islandilt pärit meetod, kus kõik õppeained on ühte lõimitud. Ei ole nii, et on eraldi matemaatika, eesti keele ja kehalise kasvatuse tund, vaid on ühtne õppimisvoog ja seda kannab „asustamise” lugu. Lastele antakse asustamata saare kaart, mis asub kodumaa lähedal meres ja lapsed hakkavad mängima, et kolivad sinna elama, loovad oma tsivilisatsiooni ja kõiki aineid õpetakse selle käigus. Kõigepealt tehakse ettevalmistusi, kuidas sinna üldse minna, mida ja kui palju kaasa võtta. Sellega kaasneb arvutamine ja uurimistegevus, näiteks tehakse kindlaks kasvõi seegi, mitu leivaviilu on pätsis. Kõik see teeb laste jaoks õppimise mõtestatuks ja paneb neid hästi tähelepanelikult oma elu jälgima. Kool ei seisa enam eraldi sellest, mida laps iga päev kodus teeb või mida ta teeb väljaspool kooli. Paremini lõimitud õpe on lastele põnevam ja elulähedasem, ei teki sellist probleemi, et miks ma pean koolis käima,” räägib Laanemäe. Loovalt tulevikku kool plaanib alustada esimese kooliastmega ehk 1.-3 klassiga, aga aasta-aastalt edasi minnes on plaanis kasvada täiemõõduliseks põhikooliks. Kooli eestvedaja lausub, et tegevusloa taotlemine on käimas. Õppetööga alustatakse sügisest.

Kindel on igatahes see, et tuupimist Loovalt tulevikku koolis ei esine. „Tuupimine on minu definitsiooni järgi siis, kui õpid midagi pähe, mida sa pärast enam ei rakenda,” ütleb Laanemäe. „Ma mäletan oma kooliajast, et mingiks eksamiks tuli kõik pähe õppida. Mina jätsin meelde raamatu lehekülgede kaupa - kus oli mingi pilt, mis oli pildi alla kirjutatud ja mis tekst seal kõrval oli. Ja kui ma õpitut meenutasin, siis ma meenutasingi raamatulehekülgi. Kuu aja pärast oli see kõik igaveseks peast läinud. Niimoodi ei ole lihtsalt mõtet õppida. Loomulikult on vaja vahepeal midagi pähe õppida - sõnu, reegleid, korrutustabelit, aga tähtis on see, et seda pärast kuskil rakendatakse, et ei oleks sellist tühja õppimist. Tühja õppimine on see, mida mina tuupimiseks pean,” räägib ta.

Loovus on hästi treenitav

Sel nädalal tehti avalikuks 2015. aasta PISA testi tulemused, mis kinnitavad, et Eesti õpilased on teadmiste poolest maailma tipus. Teisalt on erinevad uuringud välja toonud, et Eesti koolides ka palju probleeme. „Koolist väljalangemine ja haridustee varajane katkemine, madal koolirõõm, õpilaste arengupotentsiaali ei kasutata ära, poiste kehvem lugemisoskus, kehvad probleemilahendusoskused, suur kodutööde hulk, ainekesksus, ülekoormatud õppekava, õpilase huvide ja võimekusega mittearvestamine, uue õpikäsitluse visa juurdumine, aktiivõppe vähene kasutamine, õpetajate suur töökoormus, õpetajate suhteprobleemide kodude ja õpilastega,” loetleb Laanemäe. „Lapsevanemad on kurtnud, et klassid on liiga suured, lapsed surutakse raamidesse, elurõõm kaob esimese aasta jooksul, kool ei toeta loovust ega iseseisva mõtlemise oskust, samuti ei õpetata sotsiaalseid oskusi,” lisab ta.

„Koolis võib murede algpõhjuseks olla tihti see, et lapsi on klassis palju, õpetajal suur koormus ja õpetaja ei jõua neid kõiki märgata,” tõdeb Laanemäe. „Tegelikult on kõik lapsed andekad ja kõik on väärt, et neist parim välja tuua. Igal lapsel ja täiskasvanul on oma potentsiaali tipp ja kooli ülesanne on aidata laps oma potentsiaali realiseerumiseni.“

Ajad muutuvad kiiresti ja kujutlematus tulevikus hakkama saamiseks on väga vajalik olla loov probleemilahendaja. Lapse loovus võib avalduda ka igasuguste krutskite ja pahandusena. Pedagoogi ülesanne on sel puhul last suunata, et ta saaks rakendada oma loovust millegi kasuliku või parema huvides. „Kui sa lood midagi, millest on kasu teistele või sulle endale, siis on tegu loovusega, ütleb loovuse definitsioon, „kuri geenius” loovuse alla ei lähe. Loovuse aluseks on turvatunne. Mitmesugused hirmud (näiteks hirm rumal välja paista või kaaslaste naerualuseks saada) takistavad loovuse avaldumist. Seega keskkond peab olema piisavalt turvaline, et loovus üldse saaks avalduda,” arutleb ta. „Laps ei tohi karta õpetajat, ta ei tohi karta eksida. Eksimishirmu saab lapses tekitada juba ühe vale liigutusega. Kui vale vastuse peale tuleb õpetajalt juba kasvõi natukenegi kriitiline noot, siis annab see signaali, et parem on vait olla kui pakkuda välja mingi vastus, mis ei ole õige. Õpetaja enda hoiakud mõjutavad muidugi ka, kui loovalt ta ise oma tunde teeb ja ellu üldse suhtub. Ja loovus allub väga hästi treeningutele,” kinnitab Laanemäe, lisades, et riiklik õppekava küll toetab loovuse arendamist, aga teinekord, näiteks netikommentaare lugedes tundub talle, et meie ühiskond ei ole loovate inimeste jaoks veel päris valmis. „Ega ei taheta nii väga, et inimesed oma peaga mõtleksid ja oleksid jube ärksad ja aktiivsed. Kodanikuühiskond on meil küll ärganud, aga ikka veel lapsekingades ja sellele on ka vastuseisu,” tõdeb ta.

„Tavakoolides on nii rõõmustavat kui ka kurvastavat. Asi edeneb üldiselt, aga mitte nii kiiresti, kui mina tahaks,” resümeerib ta. „Olen praktikale ja lahendustele suunatud inimene ja virisemisele aega ei raiska. Õpetajatele arenguvõimaluste loomine on laiapõhjalisem ja pikemas perspektiivis tulemusi andev tegevus. Erakool on kitsalt suunatud, aga see-eest kiiremini tulemusi pakkuv ettevõtmine. Loodan tulevikus erakoolist saadud kogemust ja teadmisi omakorda laiemalt levitada teiste koolide õpetajate hulgas,” kinnitab ta. Uue haridusministri antud signaalid erakoolide rahastamiseks on lootustandvad, aga Laanemäe näeb võimalusi ka eraraha kaasamiseks. „On terve hulk võimalusi raha teenimiseks - sponsorid, tuluüritused, teenuste pakkumine ja kasvõi oma väiksed tootmisüksused. Ei pea olema niimoodi, et koolid võtavad vaid riigilt raha vastu, uue aja kool saab ka olla ka osaliselt nagu loomeettevõte. Tuleb rahalisele poolele loovalt läheneda ja muidugi tööd kõvasti teha,” on ta optimistlik.

Maalikunstnik pausil

Laanemäe on õppinud maalikunstnikuks, aga nüüd koolitab ta Tallinna ülikoolis kunstihariduse osakonnas kunstiõpetajaid. „Olen maalikunstnik pausil. Võib-olla 50 aasta pärast, kui muud ei jõua enam teha, siis hakkan uuesti maalima,” naerab ta.

Seda, et ta kunsti juurest õpetajaametisse sattus, peab ta saatuseks. Üsna juhuslikult kunstiõpetaja erialale õpima sattununa kaasati teda kursusekaaslase poolt kunstiõpiku loomisesse. Aga tagantjärele leiab ta, et ju see siis pidigi niimoodi minema, sest ka tema vanavanemad olid kooliga seotud.

Kunstipedagoogika õppejõud Laanemäe on nüüdseks ühte lausesse koondanud ka põhisõnumi, mille tahab tulevastele kunstiõpetajatele omalt poolt kaasa anda. „Ma ei ole seda ühe lausega kunagi niimoodi öelnud, aga nüüd ma hakkan ütlema, kuna see on mul nüüd välja mõeldud,” naerab ta. „Minu sõnum on: „Teie olete maailma loojad.“ See muidugi ei käi ainult õpetajate kohta, seda võib samamoodi öelda lastele ja kõigile inimestele. Mis sellega kaasneb? Sellega kaasneb kohustus tegutseda, vastutus ja tunnetamine, et sinust oleneb midagi. Ja need on hästi olulised asjad. Lastel muidugi veel vastutust ei ole, vastutama tuleb kasvades õppida. Aga see lause on minu meelest on asja tuum, millest saab kõik ülejäänu välja kerida!”