Roald Johannson käis külas lastekodulastelFoto: kuvatõmmis videost/ Kanal 2
Tele
5. detsember 2016, 13:19

"Roaldi nädal" | Lastekodulapse reaalsus: ema ei ole aasta vaatamas käinud, suhelnud ega helistanud

Eelmise nädala Roald Johannsoni reportaažide sarjas "Roaldi nädal" tutvustati kahe Eesti lastekodu, Tartu Mäe-kodu ja Pärnu Lasteküla laste elu ja olu selle ilus ja valus.

Lastekodusid on Eestis üle 30ne. Aastas võetakse vanematelt ära umbes 400- 500 last, viiendik naaseb kunagi päriskoju, osa jääb elama lastekodusse. Praegu on lastekodudes umbes 1000 last. Pooled lastekodulastest elavad perekodudes, mis ei näe välja enam nagu kõledad ühiselamud, vaid nagu päris kodud.

Suhtlust perega üritatakse hoida

Kuigi lapsed satuvad erinevalt põhjustel lastekodudesse, olgu tegu siis kas pere alkoholiprobleemide või rahaprobleemidega, üritatakse siiski, nii palju kui võimalik, hoida lapse suhtlust pärisvanematega. "Hästi üritame, et pere suhtlust hoida. Laps teeb selle valiku ise, kas ta tahab suhelda perega või ei, oleneb mis olukord kodus oli," selgitas Pärnu Lasteküla juhataja asetäitja Kersti Kaarma.

Noor tütarlaps Marit, kes elab Tartu Mäe kodu lastekodus on üritanud oma emaga kontakti hoida, kuid ema ei ole teda ja tema õde käinud vaatamas juba aasta aega. "Ema ei ole aasta aega käinud siin külastamas. Meil on õega erinevad isad, kummagi isa ei ole ka siin käinud. Muidu ema käis tihti külas, me rääkisime, kuidas läheb. Ei tea, miks ta enam ei käi," rääkis Marit ja ütles kindlalt, et tema ei tahaks oma emaga enam mitte kunagi koos elada. „Sest ta ei ole aasta aega käinud siin, ega suhelnud ja helistanud. Ta ei vasta isegi mu sõnumitele,“ selgitas ta. 

Helle Siiguri, Tartu Mäe-kodu lastekodu juhataja sõnul on lapse jaoks igasugune eraldamine vanematest on trauma, "Mis siis, et ta satub võib-olla elukeskkonna mõttes parematesse tingimustesse. Nad ei usalda mitte kedagi, nad on saanud elus palju lööke. Seda usaldust võib-olla aja jooksul ei tulegi tagasi, aga see on eesmärk," selgitas ta.

Pärnu Lastekülas elavad vennad Renzo ja Renee rääkisid saates, et nad sattusid lastekülasse pärast ema ja isa lahkuminekut. "Sattusime lastekülasse, sest isa jättis ema maha ja võttis kogu raha emalt ära, et ta ei saanud meid eriti enam ülal pidada ja siis me pidime kuskile minema, meid võeti ära," jutustasid vennad. Vendadest noorem, Renzo, võeti ema käest ära, kui ta oli vaid 9-kuune. Kuid nüüd käib poiss oma emal külas.

Lastekodus on erinev tunne kui päriskodus

Lastekodude puhul ei ole tähtis see, kui ilus see on või kui palju on seal asju, kõige tähtsamad on inimsuhted. Lisaks toitmisele ja katmisele on lastekodude eesmärk seal elavate laste, olenemata nende minevikust, saatust muuta ja nende eluteed paremuse poole viia.

Kuigi lastekodudes on kaetud kõik laste vajadused, ei ole laste jaoks perekodudes elamine sama tundega, mis oleks oma päriskodus, oma vanematega elamisel.

Tartu Mäe-kodu lastekodus elava 14-aastase Caroly sõnul on päriskodus vabam tunne, lastekodus on palju rohkem reegleid. „Ema juures oled nagu tavaline laps, pole nii palju reegleid,“ ütles ta. Caroly saab taskuraha 15 eurot kuus, kuid noor neiu teenib lisaraha ka käsitööasjade valmistamisega.

17-aastase lastekodus kasvanud Richardi sõnul on lastekodus kasvamine teistsugune.“Reaalsest kodusest tundest tunnen puudust, hubasusest,“ sõnas ta.

Tartu Mäe kodus on elanud Jane kuus aastat, kuid ta käib oma ema külastamas iga nädal. Tal on veel kaks õde ja kaks venda, kellest noorem õde elab emaga, ülejäänud aga samuti Tartu Mäe-kodus. Jane ei tea, miks just tema lastekodus elab. "Ema ütleb, et pole vaja teada, miks. Ma arvan, et mul ei olegi vaja teada," rääkis ta.

Lastekodudes saavad sealsed kasvandikud elada kuni koolitee lõppemiseni. Pärast seda peavad lapsed 'pesast välja lendama' ja iseseisvalt hakkama saama.  

Tartu Mäe-kodus elav 19-aastane Ken õpib kutsehariduskeskuses tisleriks ning soovib ka edasi õppida Kõrgemas kunstikoolis. Ka tema peab hakkama elama iseseisvat elu siis, kui ta haridustee lõpeb. Ken sattus lastekodusse pereprobleemide tõttu. "Sattusin siia perekesksete tülide tõttu, oli alkoholiprobleeme peres," rääkis ta. Kuid Kenil ei ole sellepärast kurb meel, et ta ei saanud kasvada oma perekonna juures ning usub, et ta ei oleks oma elus muidu nii palju saavutanud. "Ei kujutaks oma elu ette. Ma ei oleks nii kaugele jõudnud, mul ei oleks mingeid mõtteid kõrgkooli minemiseks praegu," sõnas ta.

Vaata kogu saadet: