"Pane lavale koer ja Kasearu ning tükk ongi tehtud!" (2)

Traditsioonilist ühispiltigi tuleb trupi tungival nõudmisel teha koos marionettkoeraga. "Pane lavale koer ja Kasearu ning tükk ongi tehtud!" naerab Artur Raidmets, kelle mängida on lavaloos apteeker Johanni osa.

Laulja Kristjan Kasearu kehastab aga apteekri õpipoissi, kes armastuse toel kogemata martsipani leiutab. Väikelaste meelest on aga seekordne täht mõistagi koer.

"Kõige lihtsam olnuks võtta lavale mängima elusloom, sest see töötab alati, kuid ma mõtlesin, et midagi võiks teisiti olla," jutustab Jaan Krossi jutustuse "Mardileib" dramatiseerinud ja lavastanud Haak, kes kirjutas lavalukku sisse koera jalutava krooniku.

"Säärast tegelast Krossi raamatus ju ei ole. Aga põhimõtteliselt oli meil plaanis, et see on marionettkoer. Ühel hetkel sai Mart Puustiga räägitud, et vaatame, mis meil seal marionett-teatri laos olemas on. Leidsime sellise väärikas eas nuku."

Pensionärkoer sai kõpitsetud ilme

Laoriiulil pensionipõlve pidanud eakas marionettnukk sai vastu esietendust hoolikalt üle kõpitsetud. "Pikad niidid, millega marionett-teatris tavaliselt nukku liigutatakse, tuli asendada lühematega."

Koer on ka asjaosalistele kui omaette vaatamisväärsus, sest marionettnukke ei näe tänapäeva teatreis just ülemäära tihti. Tallinna lasteteatris, kus muu hulgas tegutseb ka marionettteater, kohtab aga küll. Naerdes jutustab Haak ka Tunglale ja Priit Pajusaarele, kes on üks "Mardileiva" heliloojaist, et alguses oli tal plaan näitemängu ajal koera pissitada, kuid säärast nalja marionettnuku konstruktsioon siiski ei võimaldanud. "Aga vanad koerad ju ei tõstagi jalga," naeravad Tungal ja Pajusaar pärast Haagi demonstratsioonesinemist marionetiga, kuidas säärane nukk üleüldse laval liikumisvõimeliseks muutub.

Kõik, nagu muinasjutus olema peab

Et Haak võttis ette ka dramatiseeringu kirjutamise, oli juhuste kokkulangevus. "See oli Leelo Tungla poolkäskiv nõuanne," lausub ta.

"Pakkusin seda Leelole kirjutada, aga tal lihtsalt ei olnud aega. Ütles mulle vaid: "Tee ise, sa saad hakkama!" Ning siis ma tegingi."

Leelo luua jäid laulude tekstid. "Leelo arvamust kartsin kõige rohkem, aga ta väga kiitis. Priit ja Leelo olid väga rahul ja see on väga tähtis."

Leelo ja Priit ütlevad, et võrreldes mulluse Tallinna lasteteatri lavastusega "Tooma jõululegend" oli neil kahel pingutus "Mardileivaga" väiksem. "Eelmisel aastal kirjutasin kogu tüki, seekord on libreto aga ikkagi Alari töö," tähendab Leelo.

" Laule oli seekord vaat poole vähem kui möödunud aastal," lisab Priit.

"Aga lõpptulemus on vahva. Jõulutükiks päris paras, kuid küsimus on ehk selles, kui palju need päris pisikesed kogu loost aru said, mille ümber see jahmerdamine käib."

Mis seal salata, eks need päris pisikesed vaatasidki koera ning ilusaid inimesi ja kostüüme. "Mul oli saalis kaasas seitsmeaastane preili, tema hakkas särama siis, kui lavale astusid ilusad neiud pikkades kleitides," naeratab Leelo.

"Nii nagu muinasjuttudes olema peab."

Priit muheleb: "Mina hakkan ka alati särama, kui ilusad tüdrukud lavale tulevad!"

Kristjan Kasearu: "Ise ka ei tea mis­moodi, aga jõuga tegin!"

Krisjan Kasearu astus laupäeval Tallinna lasteteatri uuslavastuses "Mardileib" üles apteekrisell Marti rollis. Peaosas. Muusikul oli pärast esietendust niisugune tuli takus, et ei saanud kolleegidega šampanjaklaasegi kõlistada, aga mõni ime: mehel oli kiire saate "Su nägu kõlab tuttavalt" proovi.

Küsimusele, kuidas ta sääraste pingutustega toime tuli, ei oska Kristjan esimese hooga vastustki anda. Pärast pikka ohet kostab ta: "Ütlen ausalt, ma ise ka ei tea, mismoodi. Jõuga tegin!"