Inimesed

Mis tõukas luuletajat, tohtrit ja Eesti esimest kommunistlikku valitsusjuhti Johannes Var es-Barbarust 70 aasta eest endalt elu võtma?

Johannes Vares-Barbarus hüvastijätukirjas oma naisele: "Andesta, kallis Siuts! Ei suuda enam!" (52)

Kais Allkivi, 3. detsember 2016, 04:00
SAATUSLIK LOSS: 1940. aasta augustist kuni surmani 1946. aasta novembris oli Johannes Vares (pildil 1941) Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimehe ametis. Tema ametikorter asus 1938. aastal valminud Kadrioru administratiivhoones, kus oli varem elanud riigipea Konstantin Päts. Just sealses vannitoas otsustas Vares oma eluküünla kustutada. Foto: Eesti ajaloomuuseum

"Ei suuda enam!" olid viimased sõnad, mille poeedist riigimees Johannes Vares-Barbarus kirja pani, enne kui ta endale 29. novembril 1946 Kadrioru presidendilossi vannitoas kuuli südamesse lasi. Kuigi ta veeretas hüvastijätukirjas süü tervisemurede kaela, mis ähvardanud talt mõistuse viia, oskas tema abikaasa Siuts sest viimsest lausest ilmselt välja lugeda hoopis muud – mehe lõplikku pettumist nõukogude korras, mille abitu tööriist ta oli.

"Haiguselaviin, mis minust üle käis, on minu organismi sedavõrd laostanud ja ruineerinud, et vaevalt (minu eas!) see veel toibuda ja töövõimeliseks muutuda võiks," alustas 56aastane Johannes Vares, kirjanikunimega Barbarus, oma ametikorteri vannitoa aknalauale jäetud kirja.

Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees kurtis südamehaiguse, kõrge vererõhu ja kurnatud närvikava üle. "See on masendav ja ränk tunne, mis sunnib tegema järeldusi, kuna väljavaateid muid ei ole. Praegu kipub haigus võtma kuju ja pöörde, millest on vaja enesel ette jõuda. Kardan kõige pahemat – segaseks jäämist, vaimset invaliidsust."

Edasi lugemiseks:

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee