"Ei suuda enam!" olid viimased sõnad, mille poeedist riigimees Johannes Vares-Barbarus kirja pani, enne kui ta endale 29. novembril 1946 Kadrioru presidendilossi vannitoas kuuli südamesse lasi. Kuigi ta veeretas hüvastijätukirjas süü tervisemurede kaela, mis ähvardanud talt mõistuse viia, oskas tema abikaasa Siuts sest viimsest lausest ilmselt välja lugeda hoopis muud – mehe lõplikku pettumist nõukogude korras, mille abitu tööriist ta oli.

"Haiguselaviin, mis minust üle käis, on minu organismi sedavõrd laostanud ja ruineerinud, et vaevalt (minu eas!) see veel toibuda ja töövõimeliseks muutuda võiks," alustas 56aastane Johannes Vares, kirjanikunimega Barbarus, oma ametikorteri vannitoa aknalauale jäetud kirja.

Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees kurtis südamehaiguse, kõrge vererõhu ja kurnatud närvikava üle. "See on masendav ja ränk tunne, mis sunnib tegema järeldusi, kuna väljavaateid muid ei ole. Praegu kipub haigus võtma kuju ja pöörde, millest on vaja enesel ette jõuda. Kardan kõige pahemat – segaseks jäämist, vaimset invaliidsust."