Miks on ( tal) kõigest sellest vaja üldse praegu rääkida ja kirjutada? Katsume selle kadeduse teema ikka sinna jätta, kus tõesti midagi positiivset kadestada on. Või siis on positiivsed inimesed jateod tõseti nii otas? Tundub, et kirjastustel oleks mõistlik vangas istuvate või ka istunute hulgas üks kindla suunitlusega romaanivõistlus korraldada. Tunnustusvajadus otsib väljundit.
Mu sõbrad tuttavad paluvad mind pidevalt, et kirjutaksin oma seiklustest raamatu. Olen Laomellist vanem, kaks korda tulirelvast ja kolm korda külmrelvast haavata saanud. Mul on ribi kopsu löödud, korduvalt luid puruks löödud, neerud lahti olnud ja teab mida veel, aga ma ei käi end laatadel raha eest näitamas ja raamat jääb ka vist ära, sest selles peaks olema ka teod, mis minule au ei tee, sest olen olnud ka ebaõiglane. Kusjuures, mu traumadest teadsid vaid mu lähedased, aga näiteks mu ema ei tea neist midagi. Ma olen väga õnnelik inimene, sest mu nooruse lahingud ei ole jätnud mu tervisele jälgi, isegi magan rahulikult. Arstiabi ma ei vajanud ja ei saanudki nt laskehaavaga arsti juurde minna. Asi läks selleni, et õmbusvahendid (meditsiinilised) on mul siiamaani igaks juhuks koduses majapidamises olemas. Aga tegelikult- oli meeletult vahva aeg, kus ja milles seiklus tasus end ära. Mõtlev inimene teeb sellises segaduses oma peas asjad korda, nõrk läheb segaseks. Mul on väga vedanud.
Milleks sellistest tüüpidest üldse mingeid saateid teha või artikleid kirjutada? Kriminaalne element ehk ühiskonna mittetootlik ja mõttetu osa ajab oma tühiseid, kasutuid ja totakaid asju - see peaks olema politsei rida. Mingil põhjusel püütakse neist teha sangareid, Eesti asja ajajaid ja tublisid eeskujusid meie poegadele-tütardele - täiesti jabur ehk arusaamatu.
Ütleksin, et inimene ei ole eneseimetleja. Kogu intervjuu räägib reaalselt sündumustest, mida väga suur % 21. sajandi noortest ei suudaks läbida. Džunglis jäävad, vaid tugevad ellu. Üldsegi vanem generatsioon on tugevam, iga genratsioon järk-järgult muutub nõrgemaks!
KOMMENTAARID (42)